Movatterモバイル変換

19. sajandi teise poole kiiresti muutuvas ühiskonnas, euroopaliku muusika ja kirjanduse leviku kontekstis muutus paari sajandi vältel regilaulu kõrval kujunenud uuem, lõppriimiline salmilaul eestlaste peamiseks laulustiiliks. Uuema laulu kolmest põhiliigist – sentimentaalsetest lauludest ja ballaadidest, ringmängulauludest ja olustikulistest külalauludest – esindavad viimased algupärast, koha peal loodud repertuaari. Sentimentaalsete laulude ja ballaadide repertuaar kujunes suuresti nii suuliste kui kirjalike tõlkelaenude põhjal, palju otselaene on ka ringmängulauludes. Oma osa oli siin rohketel trükitud laulikutel (jn 1), kus avaldati valdavalt saksa laulude tõlkeid ja mugandusi. Lisaks saksa traditsioonile pärinesid laulud ja tantsuviisid ka vene ja läti, põhjarannikul soome traditsioonist. Viise iseloomustab ulatuslikum, ulatuslikum, perioodi (nelja värsirea) pikkune või pikem muusikaline vorm, mitmekesised vahelduvad rütmikujundid, vähemalt oktaviline heliulatus ning harmoonilisest mõtlemisest lähtuv meloodia. Laulda võidi ka pilli saatel ja vahel mitmehäälselt

Eesti ühehäälse laulutraditsiooni taustal mõjutas uutmoodi, harmoonilise (nn kolme duuri) muusikalise mõtlemise kujunemist eriti 19. sajandil eestlaste osalemine vennastekoguduse musitseerimises, maakirikutesse orelite ehitamine, mõisates tehtud muusika, kooli muusikaõpetus, pasunakoorid ja koorilaul (jn 2). Oluline roll oli 1822. aastal Berliinis loodud lõõtspilli jõudmisel Eestisse 19. sajandi lõpupoolel. Pille toodi nii Lääne-Euroopast kui Venemaalt, hiljem hakati valmistama ka kohapeal ja need muutusid kiiresti peamisteks tantsu saatepillideks.  

19. sajandi jooksul läks maarahvas üle Euroopas kujunenud paaristantsu kultuurile, kus iseseisev pöörlev paar liigub mööda ringjoont. Paaris tantsitud labajalale järgnesid 19. sajandi teisel poolel tollased Euroopa moetantsud valss, polka, reinlender, krakovjakk, padespaan ja paljud teised, mis tulid Eestisse nii lääne kui ida poolt. (jn 3) 

Kuna regilaul või vähemalt mõned regilaululiigid (pulmalaulud, sanditamislaulud) püsisid paljudes piirkondades elavas kogukondlikus traditsioonis veel 20. sajandi algupoolel, mõjutasid uusajal toimunud muutused eestlaste muusikatraditsioonis ka regilauluviise. Lõuna-Eestis olid ilmselt juba varem kasutusele tulnud pikad, kõlamängulised refräänid. Hilises regiviiside kihistuses on sage neljarealine (nelja värsi / muusikalise fraasi pikkune) vorm, viiside heliulatus ulatub oktavini, viisikäigud peegeldavad euroopalikku harmoonilist mõtlemist ja tuleb ette ka naaberrahvastelt üle võetud viise.