Kikkasiin kasus sakõmbahe nõgla- ja segämõtson. Tä või üten elläq pall'odõ puiõga, sakõmbahekuusõ,pedäjä,tammõ japöögiga. Kikkasiin kasus niiskõsamblõ seen, kesthaina vai maahasadanuisi lehti.
Uma esiqerälidse kujo, värmi, hõngu ja maigu perrä om kikkasiint tõisi siini hulgast küländ kerge ärq tundaq. Kikkaseene lähkümbäq sugulasõq miiq mõtson ommaqkõllakas kikkasiin jalehtre-kikkasiin.
Kikkaseene värm või ollaqkõllatsõstpihlõtsõni. Kikkasiin om lihakas ja sagõhõhe lehtrekujolinõ. Küpär ja jalg ommaq kokko kasunuq, näil olõ-õi selget üleminegikotust. Kübärä läbimõõt om 2–12 cm. Tuu om sagõhõhe lainõlidsõ veerega vai tävveste kõrraperäldä kujoga. Küpär om päält sille ja matt. Jalg om kübäräga samma värmi vai vähä hellemb, seest täüs, sille, alt ahtamb, 1–3 cm paks ja 4–7 cm pikk.
Tooras siin om kipõ maigu ja esiqerälidse hõnguga, miä tege taast väega vaglakimmä seene: vaglutõduid kikkasiini näge väega harva.
Kikkasiini või löüdäqpiimäkuu lõpust kooniq sügüse edimäidsi kõvvoüükülmini vai esiki lumõ tulõkini. Seeneq kasusõq sagõhõhe hulgakaupa kuun ja võivaq kassuq tsõõrin. Piksevihmaq mõosõq kikkasiini kasumisõlõ esiqeränis häste.
Kuld-kikkaseeniguq
Kikkaseene muudu näge vällä kaEestin kasuja siinkuld-kikkaseenik. Naid eräldäs siski värm: kikkasiin om kõllatsõmb, kuld-kikkaseenik herksäpihlõnõ, ja kujo: kikkasiin olõ-õi kõrraperäne, a kuld-kikkaseenik om kõrrapärädse ümärigu kübäräga. Kuld-kikkaseenik om piso vähämb ja piinümbä jalaga.
Kuiki teedüssit kikkasiini süümisest om jo 1500ndist aastagist, saiq kikkaseeneq laembalt tunnistõdus delikatessis prantsusõ köögi mõo kasumisõga 1700ndil aastagil, ku naaq ilmuq korgõmba rahva küükehe. Seo ilma aigo om kikkasiini söögis pruukminõ harilik üle Õuruupa ja Põh'a-Ameeriga.
Kikkasiini hariligult küdsetäs, naist tetäs koorõgahämmähüst vai suppi. Tuuralt naid süvvä-äiq, a naid võidas külh kuivadaq ja kuivatult jauhkõq jahus, midä pandas suppõ ja hämmähüisi sisse. Kikkasiini võidas ka külmetäq, kuiki vanõmbaq kikkaseeneq võivaq ollaq päält ülessulatamist vähä kipõ maigugaq.