Willa Cather, "Kadunud daam". Tõlkinud Aive Raudkivi.LR 1997, 5/6.
Oma kiharaid ei vaevunud ta [proua Forrester] kunagisoengusse tagasi sättima; ta oli koduriietes veetlev ja ta teadis seda. Räägiti, et ta olevat tormanudhommikumantlis, hari käes, pikad mustadjuuksed õlgadel säbrutamas,uksele, tervitama Colorado ja Utah’ osariikide presidenti Cyrus Dalzelli, ja et see tähtis mees olnud sellest väga meelitatud. Tema ja kõigi nende imetlevate keskealiste meeste silmis, kes sedamaja külastasid, oli kõik, mida proua Forrester ka ei teinud, "daamilik" sellepärast, et seda tegi tema. Nad ei oleks osanud kujutleda teda üheski rõivastuses või olukorras, milles ta poleks olnud võluv. (lk 11)
Kodu ei olnud koht, kuhu poiss meeleldi oleks läinud: see oli hapra konstruktsiooniga, nagumunakoorest tehtud maja, mis asuspreeria serval, tähtsusetute inimeste elupaigas. (lk 20)
Ühelpühapäevahommikul oli ta [Niel] presbüteri kiriku ees logelnud, kui ukse ette sõitis madaltõld. Esiistmel istus Ben Keezer, tagaistmel üksinda mustas puhvide ja rüüsidega siidkleidis naine, mustkübar peas jaelevandiluust nikerdatud käepidemegapäevavari käes. Kui tõld oli peatunud, kergitas takleiti, et välja tulla, ja torkas valgetealusseelikute vahukeerisest välja musta läikivakingakese. (lk 28)
Tema [kapten Forresteri] kohmakaväärikuse taga olid varjuliseloom jasüdametunnistus, millega polnud kunagi mängitud. Ta oli kindel nagukalju. Tema lihava, jämedatesõrmedega käepuudutus oli rahustanud maha metsikuhobuse, hüsteerilise naise ja üheverd himustanud iiri töömehe; see oli midagi niisugust, mille vastu nad ei saanud. Selles oli olnud tema juhtimissaladus. Tema psüühilises terviklikkuses ei olnud mingeid ootusi, mingeid taotlusi, see oli nii lihtne, et rahustas maha ka hullunud olevused. (lk 32)
Abikaasal olidjuveelide suhtes vanamoelised vaated: mees pidi ostma oma naisele juveele tunnustuseks millegi niisuguse eest, mida ta oma tänumeeles välja ei suutnud öelda. Need pidid olema hinnalised; need pidid näitama, et mees jaksab neid osta ja et naine on väärt neid kandma. (lk 34)
[Kapten Forrester:] "Olgu siis, minufilosoofia on niisugune, et see, mida inimene päevast päeva mõtleb japlaanitseb, selle ta nii־öelda kõigele vaatamata ka saab. Rohkemal või vähemal määral, aga kätte ta selle saab. Juhul kui ta ei ole üks nendest, kellele selles maailmas midagi osaks ei saa. Niisuguseid on. Olen elanud liiga paljukaevandustes ja ehitanud liiga palju laagreid, et seda mitte teada." (lk 35)
"Vaata, isegioja onjääs! Mina arvasin, et voolavvesi ei külmu kunagi ära. Kui kaua see püsib?"
"Mitte enam kaua. Kuu aja pärast hakkabsoo ja seejärelaas juba rohetama.Kevaditi on siin armas. Ja homme saate te välja minna,pilved jäävad juba hõredamaks. Vaadake,noorkuu!"
Naine pööras ümber. "Oi, ma vaatasin üle valeõla!"
"Ei. Te vaatasite üle minu õla."
Naine ohkas ja võttis noormehe käsivarre. "Kulla poiss, sinu õlad ei ole küllalt laiad." (lk 50)
Ta [kohtunik Pommeroy] oli toonud nad Läände kaasa, mitte et ta neid eriti lugenud oleks, aga noil päevil seisid needraamatud iga härrasmehe raamatukogus nagu punane vein keldris. (lk 51)
Soo kohal kõrguva järsaku all leidis tametsroosipuhma, mille kumavadpungad olid kohe avanemas. Juba avanenud pungade õielehtedel kumas see roosidele omane põletav värv, mis keskpäevaks on alati kadunud, toon, mille on seganud päikesevalgus jahommik janiiskus, toon, mis on nii terav, et ei saa kesta... ning on määratud hääbuma naguekstaas. Niel võttisnoa välja ja hakkas lõikama tugevaid punaseokkalisi varsi.
Ta teebkimbu ühele kauniledaamile; hommiku palgelt korjatud kimbu... neid, alles pooleldi ärkvel, oma täiuslikus ilus kaitsetuid roose. /---/
Kummardudeslilli aknalauale asetama, kuulis ta seest naisterahva pehmetnaeru — see kõlas kärsitult ja leebelt, narrivalt ja innukalt. Seejärel teine naer, hoopis teistsugune, mehe oma. Ning see oli tuim ja laisk — vaibudes mingiks haigutustaoliseks häälitsuseks.
Niel leidis end taas mäejalamil, puusilla peal, nägu lõkendav, meelekohad tukslemas,vihast pimestunud. Käes oli tal ikka veel kipitust tekitav metsrooside punt. Need viskas ta üle traataia mudalompi, mille kari oli ojakaldasse sisse sõtkunud. /---/ See oli päev, mis nägi tema eksistentsi õieks olnudimetluse jaustavuse lõppu. Kunagi enam ei suuda ta seda taastada. See oli läinud nagu lillede hommikuvärskus.
"Mädanevadliiliad," pomises ta, "mädanevad liiliad lehkavad palju halvemini kui umbrohi". (lk 54-55: "Mädanevad liiliad..." on viimane ridaShakespeare'i 94. sonetist,Harald Rajametsa eesti tõlkes on liilia asemel roos)
[Kohtunik Pommeroy:] "Just seda oliaumees kohustatud tegema, proua Forrester. Olukorras, kus viisdirektorit olid omakohustustest taganenud, sai tema omanime kas kaotada või päästa. Hoiustajad olid toonud oma rahapanka sellepärast, et selle presidendiks oli kapten Forrester. Nende meeste silmis, kellel ei olnud mingitkapitali peale nende oma turja ja kahe käe, tähendas Forresteri nimiturvalisust. Ta oli püüdnud seda ka direktoritele selgitada, et needhoiused on väärt rohkem kui nende hind: see oliraha, mis oli säästetud selleks, et osta endale kodu või saadahoolitsust haiguspäevil või poegakooli saata. Ja need noormehed, need nutikad poisid, kellest nende lähem ümbruskond on heal arvamusel, istusid niisama, vaatasid oma nina ettepõrandale ja lasid teie abikaasal ennast nii paljaks teha, et ta omaelukindlustusegi panti andis!" (lk 58)
Vana Lääne olid rajanudunistajad, õilsameelsed ja omasuurejoonelisuses ebapraktilisedseiklejad; see uhke vennaskond oli tugev rünnakul, kuid nõrk kaitses, nad oskasid küllvallutada, ent mitte käes hoida. Nüüd oli kogu see hiiglaslikterritoorium, mille nemad olid kätte võitnud, jäämas Ivy Petersi taoliste meeste meelevalda, kes polnud kunagi ilmutanudsöakust, kunagi millegagi riskinud. Nemad olid neelamas alla sedamiraaži, hajutamas laiali värskethommikut, juurimas väljavabaduse lehvivat vaimu jasuurmaaomanike jõukat ja muretut elu. Nemad olid hävitamas pioneerideavarusi, värve ja kuninglikkuhoolimatust, ning jagamas neid tulusateks tükkideks, nii nagutikuvabrik teeb pilbasteksürgmetsa. (lk 67)
Naine nõjatus küünarnukile ja tasandas häält: "Niel, kas sina saad sellest aru? Ta ei ole lapsik, nagu mõned ütlevad, aga ta võib tundide kaupa istuda ja seda jälgida. Kuidas saab inimesele meeldidaaja silmanähtava kadumise jälgimine? Kõik on harjunud nägema, etkellad käivad ringi, aga miks ta tahab näha, kuidasvari kivi peal edasi ronib?" (lk 70)
"Sellepärast ma pärastlõunati siia tulen — siit ei ole maja näha. Ma ei jõua seda niimoodi korras pidada, nagu peaks, ma ei ole nii tugev. Muidugi, Ben aitab mind: tema pühib ja klopibvaipu ja peseb aknaid, aga maja sedasi eriti ei pea." Proua Forrester tõusis korraga istukile ja kinnitaskübaranõelaga oma valge kübara tugevamini pähe. "Me sõitsime selleksChicagosse välja, Niel, et pähklipuustmööblit osta, siinkandis ei olnud nii suurt ja rasket, kui me tahtsime. Oleksin ma seda teadnud, et ühel heal päeval pean mina hakkama seda nihutama, oleksin ma kergemaga leppinud!" (lk 71)
Proua Forrester võttis tal käsivarrest kinni ja tõmbas noormehe raja peale. "Kulla poiss, sina ei tea ju äriasjadest midagi. Selle koha pealt sinu pea ei lõika — ja see on üks asi, mille pärast ma sind armastan. Ma ei imetle inimesi, kes petavadindiaanlasi. Kindlasti mitte!" Naine raputas ägedalt pead.
"Proua Forrester,lurjused ei ole ainsad, kes läbi löövad."
"Ometi löövad nad läbi kiiremini kui teised," pomises naine hajameelselt. (lk 78)
Niel ohkas, mõeldes selle peale, kui palju tööd pidi naine olema teinud, etkaheksale inimesele niisugustõhtusööki valmistada — ja ometi oleks tükkloomalihakartulitega neile rohkem meeltmööda olnud! Õigupoolest ei meeldinud neile seda sorti toit üldse. Miks oli ta seda teinud? Mis tunne võib tal olla täna õhtul surmväsinultvoodisse vajuda, pärast seda, kui need juhmid poisid on öelnud head ööd ja oma kollaste kingadega mäest alla kõndinud?
Naine ise ei söönud midagi, ta kasutas kogu elujõudu selleks, et oma särtsuga neid raskepäraseid noori mehivestlusesse haarata. Niel tundis, et peab teda aitama või vähemalt üritama. Meelekindla energiaga pöördus ta järgemööda nende poole; ta käis väljapesapalli,poliitika,skandaalid ja kaerasaagi. Talle reageeriti ühesilbiliste vastuste ja hüüatustega. Peagi mõistis ta, et nad ei tahtnudki kuulda tema viisakaid tähelepanekuid, nad tahtsid pardipraadi juurde saada, ja et neid selle juures rahule jäetaks. (lk 101)
