Gustave Caillebotte, "Yerres, vihm" (1875)Viggo Pedersen, "Suvevihm" (1887)Charles Edward Perugini, "Suvine sagar" (u 1888)Pauline Palmer, "Pärast vihma" (1910)Ellen Trotzig, "Vihmasagar" (u 1910-1911)Sally Philipsen (1879-1936), "Vihmane päev Knippelsbro silla juures Kopenhaagenis",s.d.Carl Strathmann (1866–1939), "Moosekandid",s.d.Laurits Andersen Ring, "Kas vihm on üle jäänud?" (1922)Gustaf Fjaestad, "Kevadvihm" (1929)Ethel Spowers, "Märg pärastlõuna" (1930)
Vihm on sademed, mille käigus langevad maapinnale vedelavee piisad. Vihm teeb märjaks, mistõttu pärast vihma tuleb kuivada. Et lükata vihm enda kohalt kõrvalseisjate krae vahele, kasutatakse vihmavarju.
Selle aastaoktoobrikuu teisel poolel sadas nimetatud kubermangus kestvalt vihma. Oleks ta ometi tilkunudki,piisk piisas olnud, aga ei: juba teistnädalat keriti nagu jäähalli villastlõnga madalatestpilvedest maha!Pori mulksus ja lirtsus. Lehkasid hobusetekid jahobused ise veel hullemini, lehkasidkoerad jalambad, läbivettinud vammused ja jalanartsud.Emajõgi ajas üle kallaste, luhad lainetasid —vesi sulises oktoobriöödel süsimustanaPeipsi poole, kandes ainult käänukohtadel oma tumedal turjal roostevärvilist linikut — linnakuma.Männimetsad jõe paremal kaldal mustasid sajusesöös, neis oli sadat seltsimusta: küll mustjaspruuni, tuhmi nagu kodukootudvillane, küll sinkjasmusta, nõrgalt läiklevat nagu vedelpigi, küll sügavalt musta karvastki — nagunõgi korstnakülgedel... Vastu keskööd ärkastuul, puhus nii, et paindusid pedajate ladvad ja puistasid suisa vettmetsa alla. Ja nüüd ei sadanud vihma enam otsejoones pikuti taevast maha, nüüd keris tuul seda ristipidi maa ja taeva vahel suhu-silma, ninna-kõrva! Krobelistelt tüvedelt sirises vett alla, seda neelas niiskusest paksuks paistetanudsammal. Sabises, sulksus, tilkus ja tilises tasa. Sammal oli juba liiga palju neelanud ja hakkasluksuma...
Mai keskel oli Tom ostnud piletiKreekasse, ilm oli läinud aina ilusamaks ja teinud Tomi rahutuks. Ta oli üürinudauto ning sõitnudVeneziast Brenneri kauduSalzburgi jaMünchenisse, Triestesse ja sealt edasi Bolzanosse, ning ilm oli olnud imeilus, ainult Münchenis oli teda tabanud kerge kevadine vihmasabin, just siis, kui ta jalutasEnglischer Garten'is, aga ta polnud ulualust otsinud, vaid edasi kõndinud, esimesest Saksa vihmast lapsikusvaimustuses.
Las sajab pealegi vihma, kui tahab, see on ikkagi kõigestkevadvihm, mõtleb Madlike. Kevadvihm – sellest sõnast on juba kuulda, kui mõnus see on, jah, tulgu pealegi kevadvihma!
Väljas sadas. Vihm langes peente piiskadena kõigikatuste peale, kõigitänavate peale, kõigi aedade peale,mere peale, just nagu poleks seal veel küllalt vett, jamägede peale võib-olla ka. Me peaaegu ei näinudki vihma, jaõhtu hakkas kätte jõudma.Pesunööride küljes rippusidtilgad ja mängisid tagaajamismängu, ning aeg-ajalt kukkus mõni alla ja venis enne langemist pikaks-pikaks, sest näha oli, et kukkuda polnudki nii lihtne. Sadas jubakaheksandat päeva, sadas peent vihma, mis polnud ei tugev ega nõrk, ja pilved olid pungil täis, nii täis, et riivasid kõhuga katuseid. Vaatasime vihma.
Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 17
Tartu-ema soolotants algas, kui vihm ümbritses meid nagu hall kardin. Suurrätikut pea kohal hoides ja meestekalossid jalas lartsumas, jooksis ta ümber majanurkade. Igale poole, kus vihmaojad maha ladisesid, pani taämbrid alla. Läbimärjana seisatas ta keset õue, vaatas heakskiitvalt taeva poole, tegi paar lustakat hüpet ja tormas märgade seelikuvoltide tilkudes tagasi majja.
Õues kõmises, mürises ja paukus. Lapsed jooksid ühe akna juurest teise juurde, salajas lootes näha tõelist pikselööki, tõelisttulekahju, erutuse tõelist dramaatilist kulminatsiooni.
Lõpuks oli padu möödas. Teedel voolasid jõed. Koreograafiline liikumisskeem muutus nüüd isikupärasteks improvisatsioonideks. Lapsed lasti paljajalu õue - et nad kasvaksid - ja nad sööstsid rõõmsalt poriloikudesse. Tartu-ema hakkas raskeid veeämbreid sisse tassima. Tallinna-ema seisis akna all ja vaatas, kuidas vihmakardin moondub helehallist sifoonist hõredaks tülliks. Ta tegi akna lahti ja laskis osoonipahvaku sisse. Mamma seisis kojatrepil ja hüüdis proua Puškinale:
Nüüd kostis ainult väsinud solinat. Puulehed tilkusid. Siit-sealt hakkas paistma sinist taevast.
Õhtul pesti juukseid. Lapsi tuli üleni pesta. Meil oli loodusrahva iseenesestmõistetav usk vihmavee õnnistusse. Maa jõijanu täis. Loodus sirutas end. Lapsed kasvasid.Juuksed kasvasid.
Aeg õpetabtaevastvärve jailma vahetama. Samal hetkel, kui sünnib aeg, sünnivad ka kõiklood ning vihm läheb üle. Enne kui aeg leiutatakse, on võimalik üksnes vihm. See on kogu aeg sadanud ja jääbki sadama.
Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002, lk 5
Sadassuvist vihma, kuigi vihm ise ei paistnud seda teadvat, kallatesvett sama vihaselt nagutalvinetorm.
Preili Perspicacia Tick istus hõredaheki hädises varjus ning uurisuniversumi. Vihmale ei pööranud ta tähelepanu.Nõiad kuivavad ruttu.
Vihma sajab ja ma seisan aias. Ma näen, et sa oled oma töötoas, istud seal. Tundub, et sa loed, igatahes istud sa ettepoole kummargil, su pilk liigub mööda joont, selles toas, kus on lihtne ümmargunelamp, üksildane maakera, mis tiirleb ümber su pea, vihm on aknaklaasile triibud joonistanud, need lähevad laiali ja saavad jälle kokku,klaas loobub olemast klaas, muutub veeks, ma olen vihmast, selle sees olemisest läbimärg, ma lähen tuppa, sinu juurde, see ei lõpe ega lõpe ära, see külm vihmavesi, ma seisan vihma käes, sinu toas sajab vihma, laest alla vaipade peale, piitsutab akendele, ma olen vihm, ma sajan ja sajan, kõik sajab, aga mitte sinu peale, sa vaatad mulle otsa, naeratad, pöörad pilgu uuesti raamatusse.
Vihm onesteet Vihm panebnaisedseelikuid kergitama seda kõrgemale mida ilusamadpõlved vihm teeb lollidele tsss... otse lagipähe
Jaan Kross, "Vihm teeb toredaid asju" kogust "Vihm teeb toredaid asju", rmt: "Luule", EKSA, 2005, lk 413
VIHMAD MIND ON ARMASTANUD JÄRJEST kaela mulle langend kõrgestkärjest
Paul-Eerik Rummo, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 89
Pea suu lahti kui sajabcdefghijkuisajabcdefghijklahtikuisajab cdefghijklmnopeasuulahtikuisajabcdefghijklmnopqrsa jabcdefghijklmnopqrsuulahtikuisajabcdefghijklmnopq rstuvõäöü
Paul-Eerik Rummo, "Vihma maitsest", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 245
meie suve üks-ja-sama skeem kõrget rohtu marjaõisi heina maasikaid ja vihma vastu seina kuuseriisikaid siis talikrüsanteem
Viiu Härm, "*meie suve uks־ja ־sama skeem...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 32
Öö lõhnab, vihma sajab, onkevadTartu peal, on möödas halvad ajad, on kevad Tartu peal.
Vihm jõudis üle Soome, nüüd peatub Eesti peal. Vihm peseb puhtaksToome, nüüd läheb haljaks seal.
