Aga noormees tõmbus iseenesest tagasi, kiskus lahti omapilgu — see oli nagu veresoone rebestamine — ja läks aeglasel, lonkivalsammul tagasi sinna, kuhu ta kuulus. Isegi kui ta oleks omasilmad sulgenud, oleks ta näinud tütarlapse kahvatulillasse riietatud kogu — see oli ka hiliste sügislillede värv.
Niisama hästi kui ta teadis, et sügislill oli mürgine, teadis ta ka, et tütarlaps oli lossihärra tütar ja et tema nimi oli Blanche.
"SINA KÕLVATU LURJUS!" möirgas proua Vares täiest kõrist. Ta pea oli hakanud ühele poole tõmblema ja sinised veresooned meelekohtadel paistsid selgelt mitme meetri kaugusele.
"Ma tean, kuidas sa seda tegid! Sina lollpea arvad, et ma ei tea seda! Sa arvad, et võid mind haneks tõmmata, igavene kraaga selline! SA OLED SPIKRI PÄHE PEITNUD! Sa oled salakavalalt kõigi riikidepealinnad endale PÄHE AJANUD ja arvad, et võid mind sellega ninapidi vedada!"
