Mis sellest siis vahel on,
etpuusasreuma valutab:
musüda roostetab kui vagun
jaamas, keskeluhallialevit.
Lebanrööbaste vahel ja luban endast üle kihutada,
raudsed vagunid õõtsuvadpuusadel,
muhääl sumpab möödarongi paksu kõhunahka,
seepärast söandanlaulda.
...
Sadu vaguneid, silmadpisarais, ja ma laulan.
Mul pole enamjõudu,
kuid rongi veerem näib lõputu,
kuni tunnen —vaikus hakkab vaikselt suhu valguma, laskub raskelt ja
visaltkõrist alla.
Minu laulu sõnad seal nagu paksvärv lahtuvad ja looklevadlainetes.
