Sirget paratamatuselõime on võimatu lõppsuunast kõrvale kallutada, iga liikumine edasi-tagasi ainult katsub seda teha; vaba tahe võib oma süstikut volipärast paika pandud nööride vahel liigutada; ja kuigijuhuse tegevusvabadus onparatamatuse sirgjoonte vahel piiratud, kuigi ta külgsuunalist liikumist juhib vaba tahe, kuigi need mõlemad teda käsutavad, valitseb vahetevahel ka juhus ja tema anda jääb viimane otsustav hoop.
Kuiminevik jaolevik oleksid üleni head, kes siis veel sooviks, ettulevik nendega ei sarnaneks? Kes sooviks siis tahtevabadust? Kes siis ei ütleks koos Huxleyga, "keeratagu mind iga päev üles nagu kell, et ma oleksin ettemääratult õige, ning ma ei palu sellest paremat vabadust". Juba täiuslikus maailmas tähendaks "vabadus" vabadust ollahalvem, ja kes oleks nii arutu, et seda soovida? Viimse täiuseni viidudoptimismi universum oleks paratamatult selline, nagu ta on, ning tal oleks võimatu teistsugune olla. Ainusvõimalikkus, mida oleks ratsionaalne tahta, onvõimalikkus, et asjad oleksidparemad. Ei tarvitse vist öeldagi, et selle võimaluse ihkamiseks on meie tegelikus maailmas põhjust küll ja küll.
Tahtevabadus oleks niisiis tähenduseta, kui ta ei olekskergendav õpetus. Sellisena asetseb ta teiste religioossete õpetuste kõrval. Üheskoos taastavad nad vanu rususid ja parandavad varasemat laastamistööd. Meie meelekogemuse sisehoovi suletud vaim kordab torni tipul seisvaleintellektile: "Vahimees, anna teada, kas seeöö ka midagi lubab," ja intellekt annab talle seepeale need lubavad mõisted.
Sõnadel "Jumal", "tahtevabadus", "kavandatus" jne puudub muu tähenduslikkus peale selle praktilise. Olgugi nad iseenesest tumedad või mõistetagu neid intellektualistlikult, aga kui me võtame nad elu võpsikusse kaasa, siis muutubpimedus me ümber heledamaks.
William James, "III loeng: Mõned metafüüsilised probleemid pragmatismi vaatevinklist" rmt: "Pragmatism ja elu ideaalid", tlkMärt Väljataga, 2005, lk 85
Sõjavägi oli juba kord säärane asutus, et siia võis küll vabatahtlikult astuda, aga kui juba olid siin, siis oli sellel vabal tahtel ka lõpp.
"Te räägite, nagu ei usukski te inimeste vaba tahet," ütles Billy Pilgrim. "Kui ma ei oleks kulutanud nii palju aega maalaste uurimiseks," vastas tralfamadoorlane, "ei oleks mul aimugi, mida selle "vaba tahte" all mõistetakse. Olen külastanud kolmekümmend ühteplaneeti maailmaruumis ning lisaks veel uurinud andmeid sajalt planeedilt. AinultMaal kõneldakse vabast tahtest".
Evolutsioon on keerukas, ajuti lõbus ja sedavõrd seiklusrikas, et mind kohutavad vaid vähesed selle tujud või sundused. Meie ilmne vägivallaiha hirmutab, kuid mitte võimalus, et me peame üksteisegaferomoonide vahendusel võib-olla huvitavaid, olgugi kavalaidvestlusi. Vaba tahe ei pruugi olla täiesti vaba, kuid tahtlik on see kindlasti, ja ometi näib, et see on üsna veniv mõiste. Nii osavad improviseerijad nagu inimesed oskavad peaaegu igast karist kõrvale põigata. Kui me millegagi tõesti silma paistame, siis piirangutest kõrvalehiilimise jastrateegiate väljanuputamisega, oskusega kõige jõhkrama tõe ees silmi sulgeda, võimega elul kraest kinni haarata ja teda nagu kord ja kohus sakutada. Üsna kindlasti sakutab ta omalt poolt meidki, aga see meid ei takista.
Kui majandusdarvinistide lugu inimloomusest oleks õige, oleks meie isekas saamahimu jaahnus meid ammu välja suretanud. Moraalsus poleks suutnud säilida, ja samamoodi meie ise. Kui meie vaba tahe onillusioon, mis mõttega seda siis arendatakse. Me vajame taas tasakaalutunnet ning selle saavutamiseks tuleb mehhanistlik visioon heita tagasi sinna, kuhu see kuulub. Moodsalbioloogial jamajandusel on meile paljugi õpetada, kuid neil ei ole mingit õigust monopoliseerida seda, kuidas me interpreteerimereaalsust jainimkonna lugu.
Sipelgapesas kihavas askeldamises on kohutavilu. Steriilsete tööliste isetu ohverduskuninganna viljakuse ja pesa nimel paistab olevat ülimaaltruismi akt. See ühtaegu kiiduväärt ja häiriv. Kuisipelgad suudaksid kasvadarotisuurusteks, oleks nende ühiskondlik kord tõenäoliselt võimsaim, põhinedes mitte üksikisiku vabal tahtel, vaid nendegeneetilise koodi pimedal kuulekusel.
Automaatse käitumiseni on raske jõuda – me allume me omatunnetele või ratsionaalselearutluskäigule, ja on raske öelda, kust algab vaba tahe. Ühelt poolt determineerib loogiline arutluskäik sammud, jätmata võimalust otsustada teisiti, kui näeb ette ratsionaalnejäreldus. Sellele vastandub näiliselt tunne, mille järgi talitada. Kuid nii, nagu on ette määratud loogilise arutluskäigu tulemus, on seda ka emotsionaalseotsuse oma.Väärtused, mida kanname, on tihti päritlapsepõlvest ning lapsepõlve mõju teadvustamata käitume nagurobotid.
