Marianne poleks suutnud endale kuidagi andestada, kui ta oleks esimeselööl pärast Willoughby lahkumist magada saanud. Tal oleks olnudhäbi omaperekonnale järgmiselhommikul otsa vaadata, kui ta poleksvoodist tõusnud kurnatumana, kui ta sinna heites oli olnud. Aga tunded, mis muutsidmeelerahu põlastusväärseks, ei lasknud tal muidugi niisugusesse ohtu sattudagi. Ta oli tõesti kogu öö ärkvel januttis suurema osa sellest. Ta tõusispeavaluga, ei suutnud rääkida ega tahtnud süüa, valmistas oma emale ja õdedele lakkamatut meelehärmi ning keelas kõik lohutamiskatsed. Tema tunded olid tõesti võimsad!
Jane Austen, "Mõistus ja tunded", tlk Karin Suursalu, 1996, lk 61
Kui ma omatöögabiograafia kallal alustasin, ei räägitudki veelülitundlikkusest ja ma olen viimane, kes tahaksKafkale mingi sellise sildi külge kleepida. Aga kõik, mida ma ülitundlikkusest olen lugenud, kehtib ka Kafka kohta.
Ta oli müra suhtes väga tundlik, ta kannatas sageli unetuse all, oli väga tundliksolvangute suhtes, ei talunudkonflikte, tal oli võimatu kellegi peale karjuda või kellelegi valetada. Palju selliseid asju, mida suur hulk inimesi siiski oma elus mõnikord teeb ja mis ei ole neile väga suurprobleem, olid tema jaoks välistatud.
Alfred Kazin, "On native grounds: an interpretation of modern American prose literature", Reynal & Hitchcock, 1942, 7. peatükk
Aga Maili ei tahtnud magada. Ta oli südamepõhjani solvunud. Mõelda vaid: isa ja ema sõitsid sünnipäevale ja tema jäeti koju! Mine tea, kui häid kooke ja uhkeid torte nemad praegu seal peol söövad, kuid tema, Maili, hoopis "magagu hästi"! Ei, tema just kiuste magama ei jää!
"Vanaisa, ma tahan kooki!" hüüdis Maili valjusti.
Vanaisa tuli uksele:
"Voodis kooke ei sööda — hambad juba pestud. Küll sa homme saad. Aga nüüd maga ilusti." Vanaisa silus sirge teki veel sirgemaks ja pani ukse kinni.
Homme! Homne kook Mailit ei huvitanud. Tema tahtis tänast saada!
Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", 1979, lk 18
Gansey oli helbekarpidest ja erisugustestpakenditest ehitanud toa keskele Henriettalinna põlvekõrgusemaketi ja nüüd kõndisid kolm külalist möödapeatänavatkirjutuslaua poole. Adam teadis tõde: need hooned siin andsid tunnistust Gansey unetutest öödest. Uus sein iga ärkvel oldudöö kohta.
Näe, sealt ta tuleb - eimandragora, ei moon, ei mingid unesiirupid too enam sulle rahulikkuund, mis sul veel eile oli.
William Shakespeare, "Othello", III vaatus, 3. stseen, Jago kõneleb Othellost. TõlkinudJaan Kross. Rmt: W. Shakespeare, "Tragöödiad" I. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 457
Ei pääseöö ja unetuse yhtesatust. Kui töötuhauakaevaja, kes ootabmatust, ma kaalutelenkirstu suurust,haua mõõte. Oktoobrituul käib raskeil sammel möödakatust.
Märt Laarman, "Kylmad rubaiid"/"Kylmät nelisäkeet", Vagabund/Pohjoinen 1996, X
