See artikkel räägib emotsioonist, poliitiku kohta loe artiklistTunne-Väldo Kelam.
Tunne ehkemotsioon (katundmus,afekt jms) on hingeline seisund, mis kujuneb kogemuste läbielamise protsessis ning sageli leiab väljundi inimese käitumises ja organismi füsioloogias. Tihti vastandatakse tundeid ratsionaalsele mõistusele.
[Mr. Darcy Elizabethile:] "Asjata olen ma katsunud vastu panna. Sellest pole midagi kasu. Minu tunded ei lase ennast maha suruda. Lubage, et ma teile tunnistan, kui kuumalt ma teid imetlen jaarmastan".
Mu suurimnauding oli tunda rõõmu rahulikusttaevast nende haljastemetsade rüpes; kuid ma armastasin koguLooduse muutlikkust: kavihm jatorm ja kaunid taevasedpilved tõid endaga naudinguid. Kui mind kiigutasidjärvelained, tõusis mu vaim samasuguses joovastuses, nagu ratsamees tunneb uhkust oma hästitoidetudratsu liikumisest.
Kuid mu rõõmud tulenesid üksnes looduse vaatlemisest ning mul polnud kaaslast; mu soojad tunded, mis ei leidnud vastukaja üheski inimsüdames, pidid saama raisatud elututele asjadele.
Viimaneinimene! Jah, ma võin vabalt kirjeldada selle üksildase olevuse tundeid, tundes ennastki armastatud soo viimase jäänukina, kelle kaaslased on lahkunud enne mind...
Mary Shelley, päevikukirje romaani "Viimane inimene" kohta (14. mai 1824)
Näoilme muudab meeldivaks või eemaletõukavaksharjumuspärane meelelaad ja pidev mõttekulg. Me ei tohiks unustada, et "nägu on hinge peegel".Mõistuse harjutamine jaõilsate tunnete arendamine on mõlematäiuslikkuse jaoks ühtviisi tähtsad. Tuska, kadedust, pahatahtlikkust ja halba tuju ei tohiks kunagi taluda need, kes peavad väärtuslikuks oma väljanägemist, sest nende krooniliste meelehaiguste olemasoluei saa varjata. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
"Muidugi, muidugi, Athos," vastas d'Artagnan, surudes ta kätt, "kuid asi on selles, et teil on sellised pagana keerulised tunded, mida teised ei suuda jagada. Kes oskaks kujutleda, et mõistlik mees lahkub Prantsusmaalt, jätab maha omakodu, oma hoolealuse, toreda noormehe, keda me välileeris nägime, kõik selleks, et joosta kuhu? Appi mädanenud ja ussitanuddünastiale, mis vajub ühel ilusal hommikul kokku nagu vana lodi. Tunded, millest kõnelete, on kahtlemata õilsad, kuid nii õilsad, et nad pole enam inimlikud."
On vaid kaks teed, kuidas on võimalik vabaneda vihast, murest, hirmust, meeleheitest ja teistest soovimatutest tunnetest. Üks on see, kui mõni vastupidine tunne on niivõrd tugev, et võtab meie üle võimust. Teine on see, kui me oma sisevõitlustest kurnatuna oleme sunnitud alla andma ning ei hooli enam millestki. Meie aju emotsioonikeskused lõpetavad töö ning me langeme ajutisse apaatiasse. Dokumentaalselt on tõestatud, et selline ajutine kurnatus moodustab tihtipeale osa kriisist, mis lõpuks laheneb pöördumisega. Seni kuni haige hinge egoistlik mure on kui valvur ukseavas, ei pääse sinna usust kantud eneseusaldus. Kuid niipea, kui esimene kaob, olgu või hetkeks, kasutab teine kohe võimalust. Olles kord hinge pääsenud, võib usust kantud eneseusaldus sinna ka püsima jääda.
William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 225
Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusegailu tundeline löök: kes ütleb löök, mõtlebüllatust,siirust, vastukarva konventsioonidele.
Abel Clarté, tõlge:Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel, "Kirjad Pariisist", Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 185–186
Inimene kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
Max Jacob, tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming, nr, 7, 1938), raamatus A. Aspel, "Kirjad Pariisist", Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 186
Olen hoidnud omamälestusi rangessaladuses, algul väga suurehäbi- ja enesepõlguse tundega, aga seejärel, kui aastad olid mind tasandanud, kui aastad olid loonud vahemaa ja täitnudkuristikke, kõige meeldivama tundega, tahaksin öelda kuritegelikult veetleva mälestusena, millele nüüd viimaks olen leidnud õige koha. Sest kirjutades olen lõplikult vabanenud kõigest selle poolt põhjustatud hingelisest kohmetusest ja võin vaadata seda ilma kireta nagu paberõhukestlille, mille ma oma meelehärmiks leidsin äramääratudraamatu vahelt ja mis on omalõhna kaotanud.
See on ohtlik maa, härra. Siin maal on paljunõidust. Tunded tumestavad uurija pilku ja siis vangistavad deemonid ta igaveseks.
Mika Waltari, "Fine van Brooklyn", tlk Piret Saluri, Tallinn: Eesti Raamat, 1984,lk ??
[Bilbo Baggins haldjakuningale:] "Eks isegimurdvargal ole omad tundmused."
Issand, kui kole aeg onnoorus! Nii vägevalt tundeid ja nii kesiselt aimu, kuidas neid taltsutada!
Robertson Davies, "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 114
Puuduvate tunnete teesklemine on inimesteprivileeg.
Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, Tallinn: Eesti raamat, 1973, lk 90
Kõik asjad — ka mõtted ja tunded — saavad hinda juurde nende kaotamisest. (lk 14)
Tunded algavad tihti kulminatsioonist. (lk 20)
Inimene on huvitav instrument, tema tunnetel mängimine suubub ikka traagilisse muusikasse. (lk 46)
Arvo Valton, "Märklaud kilbiks", Tallinn: Eesti Raamat, 1980
[Treatle:] "Ta on tõepoolest teadmatuse piire kaugemale nihutanud. On nii palju asju, mida meuniversumi kohta ei tea."
Nad mõnulesid mõlemad veidra sooja hõõguse paistel, mida tekitas tunne, et nad on tohutult rumalamad kui tavalisedinimesed, kelle rumalus piirdub üksnes tavaliste asjadega.
Terry Pratchett, "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik. Varrak, 1999, lk 164
Mis päeval meie abielu ametlikultlahutati? Ma ei mäleta. Ma ei leia mingeiddokumente, mul ei ole neid iial olnudki. Ma mäletan vaid, et ei olnud mingit tunnet, kui advokaat helistas, et lahutusega on korras. Mul ei olnud mingit tunnet.
Kuid miskipärast ärkan öösel omanutu peale üles. Mul pole kurb, ma ei igatse teda taga, kuid nutan hommikuni välja.
Armastusega on vist naguvirmalistega - kõik teavad, aga vähesed on näinud. Armumisel ja armastuselgi ei tehta tihtipeale vahet, ammuks siis veel viimase eri helistikel. Mõni ime - totaalne tunne on jõukohane vaid vähestele, sugugi kõigil polejulgust seda vastu võtta.
Kui uurida emotsioonide tekkelugu, siis vanimad emotsioonid on negatiivsed ja pärinevadreptiilidelt. Reptiilideleiutised on näiteksviha jahirm. Positiivsed emotsioonid on evolutsiooniliselt hilisemad - rõõm jaüllatus on jubaimetajate leiutised. Näib, etevolutsiooni pimekellassepp liigub siiski vaikselt hingeliseeldoraado suunas.
Valdur Mikita, "Lindvistika ehk metsa see lingvistika". Välgi metsad 2015, lk 165
Automaatse käitumiseni on raske jõuda – me allume me oma tunnetele või ratsionaalsele arutluskäigule, ja on raske öelda, kust algabvaba tahe. Ühelt poolt determineerib loogiline arutluskäik sammud, jätmata võimalust otsustada teisiti, kui näeb ette ratsionaalne järeldus. Sellele vastandub näiliselt tunne, mille järgi talitada. Kuid nii, nagu on ette määratud loogilise arutluskäigu tulemus, on seda ka emotsionaalse otsuse oma.Väärtused, mida kanname, on tihti pärit lapsepõlvest ning lapsepõlve mõju teadvustamata käitume nagurobotid.
Intellektuaalses mõttes võib ollaarvuti suurepärane partner, sest seal on ju põhjatu teadmiste allikas. Kui panna arvuti analüüsima kainimese mikromiimikat, tema ohkeid ja näoilmeid, siis arvutid võivad olla väga kompetentsed ära tundma inimese emotsionaalset seisundit. Arvuti võib ära tunda paremini kui inimene selle viisi, kuidas inimene kontakti vajab.
Üks võimalus on programmeeridarobotissenõudlikkus, et teatava käitumise puhul enda suhtes ta tõepoolest jätab teid maha või tujutseb, mõõtes aeg-ajalt samal ajal väga hästi teid, kui palju tujutsemist te siis nagu talute.
Ideaalis esitab teos ennast ise. Mida vähem on mind laval, seda parem. Minu ideaal on suuta end vabaks lasta ja anda teosele ainult selle osa, mis talle kuulub ja sobib, ülejäänu minetada ja tagaplaanile jätta. See on emotsioonide edasiandmise puhul oluline. Ütleme nii, et kui oled väga vihane ja mõtled põhjustele, miks sa seda oled, siis tavaliselt seda tunnet ennast enam väga kauaks ei jätku. Et viha ülal hoida, peaks hoiduma mõtlemisest. Kurbusega on samad lood. Emotsioon elab ainult siis, kui sa ei lähene sellele ratsionaalselt.
Olen lapsest saadik nautinud muinasjutte ja kangelaslugusid just selle emotsiooni pärast. Neis lugudes on rõõm üldjuhul vaid lõpptulemus ja see on olemas üksnes tänu kogetud valule, vihale ja kurbusele. Need tunded on mulle (nagu ka nende lugude peategelastele) omamoodi teetähised ja motivaatorid, et edasi liikuda, ja annavad mingit essentsi mu enda olemisele, märgi, et olen elus. Rõõm eksisteerib minus kindlasti, kuid see on pigem värviline detail muidu tumedamas tundelõimes.
Muusika on natuke nagu emotsioonidega värvimine. Kui sina tunned midagi ja suudad seda kajastada, siis on väga suur tõenäosus, et keegi teine tunneb ka midagi. Ja see on eesmärk. Muidugi mitte emotsioon emotsiooni pärast, aga selleks, et jõuda endas millegi sügavamani.
see õnnismeeleolu, milles kogu müsteeriumi raske koorem, rusuv maailma käsitamatuse taak saab kergemaks - see helge meeleseisund, kus meid me tunded õrnalt juhivad -, kuni me kehalise vormi hingus ja koguni mevere liikumine just nagu katkeks ja mekehana küll suigume, kuid saame elushingeks; mesilm, mis vaikse kindluse on saanud harmoonia jarõõmu väelt, siis näeb elava olemust.
William Wordsworth, "Värsid, mis kirjutatud mõned miilid Tintern Abbeyst ülalpool, külastades matkal taas Wye jõe kaldaid. 13. juulil 1798", tõlkinudMärt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 13-18
