Movatterモバイル変換

[0]ホーム

Mine sisu juurde

Tsensuur

Muuda linke

Allikas: Vikitsitaadid

Tsenseeritud versioon Bouguereau "Veenuse sünnist"

Kalevipoeg II trükk, XV lugu, 227-231:

Kalevipoeg kulla venda,
Kas sa kanadele kurja,
Masajalgadele mõnda
Kahjulikku kasvatanud,
Süüdelikku sünnitanud?

Kalevipoeg I trükk, XV lugu, 227-231:

Kalevipoeg kulla venda,
Kas sa kanad kabestasid,
masajalad magatasid,
Nikastasid neiuniuded,
Pigistasid piigakesed?

^[1]

Proosa

[muuda]

Vahel võib üheainsaraamatu tiitellehepiazza'l näha tervelt viitimprimatur'it otsekui vestlusringis, kus tsensorid üksteist meelitavad ja paljaksaetud pealagede välkudes vastastikku koogutavad, sellal kuiautor selle epistli ajal suures hämmelduses pealt vaatab ja ootab, kas ta lõpuks trükki või aplaagrisse saadetakse. (lk 13)
Saalomon õpetab, et "raamatute hulga tegemisele ei saa otsa ja suurlugemine väsitab ihu ära", aga ei tema ega ükski muu valgustatud autor ei näita meile kätte, et see või teine lugemisvara on seadusevastane. KuiJumal oleks tahtnud meid lugemisel piirata, siis oleks ta meile selgema sõnaga ilmutanud selle tegevuse seadusevastasust ja mitte lihtsalt vaevalisust. (lk 16)
Kui on õige, et tark mees otsekui hea selitaja võib kõige kesisemast köitest kulda sõeluda ja et loll jääb ikka lolliks ka kõige parema raamatu taga nagu ka tõesti sootuks ilma raamatuta, siis pole põhjust röövida targalt veel suurematarkuse võimalust ainult selleks, et säästa lolli inimest asjadest, mille puudumine temalollusele mingiks tõkkeks ei ole. Kui me teda niisuguse ülima rangusega alati tahaksime eemal hoida kõigest kirjasõnast, mis talle lugemiseks ei kõlba, siis mitte ainultAristotelese ja Saalomoni, vaid koguni meieLunastaja enda nõuandel ei tohiks me teda õieti ka mitte heade õpetuste ligi lasta; on ju lõpuks kindel, et tark saab tühipaljast pamfletist rohkem kasu kui loll pühakirjast. (lk 19-20)
Eks me või ju kõike sedagi, mida me näeme ja kuuleme, olgu istudes või kõndides, reisides või vesteldes, oma raamatuks nimetada, ja sellel on samasugune mõju kui kirjasõnal. Kui aga keelu alla lähevad ainult pärisraamatud, siis paistab küll, et tsensuuriseadus oma praegusel kujul sootuks ei suuda teenida eesmärki, mida ta taotleb. (lk 23)
Sest isegi kui tsensor juhtub olema tavalisest arukam, mis talle muide ametikõrgendusel suureks takistuseks saab, on ta juba oma ametiülesannete poolest kohustatud läbi laskma ainult üldiselt omaks võetud käibetõde. (lk 27)
Tõde ja tarkus ei ole sellised kaubad, mille peale saab monopoli võtta või mille käivet annab lubatähtede, dekreetide ja sundnormide abil korraldada. (lk 28)
- John Milton. "Areopagitica. Kõne Inglise parlamendile piiramata trükivabaduse kaitseks". TõlkinudHenno Rajandi.LR 1987 nr 36

Ka tsensor on süüdistaja, kaitsja jakohtunik ühes ja samas isikus; tsensorile on usaldatudvaimu valitsemine, tsensorei kanna vastutust.
Tsensuuri tõeliseksraviks oleks temalikvideerimine, sest asutus ise on kõlbmatu ja institutsioonid valitsevad inimeste üle.
- Karl Marx."Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta". Vikerkaar, mai 2019, saksa keelest tõlkinudPärt Lias

Palgamõrv on tsensuuri ekstreemne näide ja oleks raske õigustada sellele ässitamist tsensuurivastaste põhimõtetega.
- George Bernard Shaw, "The Shewing Up of Blanco Posnet" (1909): "The Rejected Statement", Pt. I: "The Limits to Toleration"

Asjatult otsisid linnaelanikud järgmisel päeval ajalehtedest mõistatuslikusündmuse kirjeldust; jõud, mis igiammustest aegadest peale on toiminud sule ja surve abil, oli läkitanud toimetustesse salajase ringkirja, mis käskis ebatavalise juhtumi "unustada"; lehe sulgemise ähvardusel oli keelatud seda mainida; mingeid seletusi polnud lisatud ja toimetajad saatsid autoritele tagasi lohepikad artiklid, unetu öö vilja, mida ehtisid kõige ligitõmbavamad pealkirjad.
- Aleksandr Grin, "Sädelev maailm". Tlk M. Käbrik, lk 23

Politsei ei austanud meid ikka veel omatähelepanuga ja nii otsustasin viimase katsena kirjutadadraama, mis võetakse loomulikult kõigisteatrites vastu ja mille tsensuur ära keelab. See oli ilus draama arvukatelaipade jaheksameetrites kirjutatudneedustega aristokraatide aadressil. Lapsed külmetasid ja suridnälga ning kurikrahv, kes neid lumetormist hoolimata omalossi ei lasknud, naeris vaid kuratlikult "hahahaa!", kuni laste ema mitme lehekülje pikkune needus ta vaikima pani.

Kirjanduslikustedevusest näitasin erandlikult seda meistriteost vanematele.Ema sai pahaseks ja ma kuulsin temalt nagu ikka: "Sa oledidioot",isa aganaeris ja naeris ning ütles lõpuks: "TeineGoethe," mis täitis mind mitmeks päevaks rahuldusega, kuni viimaks taipasinpilget, kaotasinjulguse ja põletasin draama. (lk 14-15)

Siber — see sõna lasusluupainajana kogu maal. Vene seadustekogu paragrahv 1 määras, et igaüks satubkaristuse alla, kui tatsaari isikut solvab tegude, sõnade või mõtetega. Kes tabati lugemas keelatud raamatut, sattus Siberisse, kes õpetas talupoegade lapsi ilma loata, sattus Siberisse,karskusseltsi kuulumise eest satuti Siberisse, igaspordiühing, karskusselts oli võimude silmis potentsiaalnevandenõulaste jõuk. Suurematel mõisatel oli oma urjadnik, maapolitseinik, ning tolle tunnistusest piisas, et saata inimesed pikale teekonnale.

Ja mis kõik ei ohustanudtsaari püha isikut ja mitte vähem püha režiimi! Minu tellitud "Neue Freie Presse" jõudis kohale nii tsensuuritult, et tavaliselt olid loetavad vaid õukonna- ja seltskonnauudised, Hardeni väljaandest "Zukunft" ei jäänud enamasti midagi alles. Isegi konversatsioonileksikon, mis saadeti mulle koos mu teiste raamatutega järele, jõudis kohale suurte mustade plekkidega märksõna "Venemaa ajalugu" juures.

Balti parunid, üdini saksameelsed ja kõige venepärase metsikud vaenlased, leidsid režiimi äärmiselt sümpaatse olevat; nendega ei juhtunud midagi ning režiimi abiga hoidsid nad oma töölisi vaos. (lk 85)

Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

Kasutage ornitoloogide kogemusi. Et kirjanikud võiksidtiibu sirutada, peavad neilsuled kärpimata olema.
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna jaArvo Valton. LR 1977 nr 48

Kõiki osakonna ohvitseridestpatsiente sunniti tsenseerima kirju, mille olid kirjutanud väeteenistuses olevad patsiendid, keda hoiti omaenda osakondades. See oli monotoonne töö ning Yossarian oli pettunud, kui sai aru, et väeteenistujate elu on vaid pisut huvitavam kuiohvitseride elu. Esimese päeva järel ei olnud ta enam üldse uudishimulik. Monotoonsuse kõrvaldamiseks mõtles ta väljamänge. Surm kõigile laienditele, kuulutas ta ühel päeval, ja kõigist tema kätest läbi käinud kirjadest lendasid välja kõik adverbid ja adjektiivid. Järgmisel päeval sõdis ta artiklitega.

Loomingulisuse palju kõrgema taseme saavutas ta päev hiljem, kattes kirjades kinni kõik peale sõnakestea,an jathe. See tõstatas dünaamilisemaid ridadevahelisi pingeid, leidis ta, ja sõnum oli peaaegu kõigil juhtudel palju universaalsem. Peatselt keelas ta tervitusi ja allkirju ning jättis teksti puutumata. Ükskord kattis ta kirjas kinni kõik peale tervituse "Kallis Mary", ja alla kirjutas: "Igatsen sinu järele traagiliselt. R. O. Shipman,kaplan, USA jalavägi." R. O. Shipman oli lennusalgakaplani nimi.

Kui ta oli kirjades kõik võimalused ära kasutanud, hakkas ta ründama nimesid ja aadresse ümbrikel, hävitades terveid maju ja tänavaid, pühkideshooletu randmeliigutusega maamunalt terveidmetropole, nagu oleks ta jumal. Nõks-22 nõudis, et iga tsenseeritud kiri peab kandma tsenseerinud ohvitseri nime. Suuremat osa kirjadest ta ei lugenudki. Neile, mida ta üldse ei lugenud, kirjutas ta oma nime. Neile, mida ta luges, kirjutas ta "Washington Irving". Kui see muutus igavaks, kirjutas ta "Irving Washington". Ümbrike tsenseerimisel olid tõsised tagajärjed, see põhjustas ärevuslaine mingis eeterlikus sõjaväeešelonis, mis saatis osakonda tagasi patsiendina esineva kriminaaluurija. Nad teadsid, et ta on kriminaaluurija, sest ta päris muudkui kellegi Irvingu või Washingtoni nimelise ohvitseri järele ega tahtnud osakonnas enam teisel päeval kirju tsenseerida. Tema meelest olid need liiga monotoonsed.

Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 10-11

Mitte kõike, mida me tunneme, ei tunne me küllalt tugevalt, et ajjusõnumit saata; paljudaistingud lihtsalt jooksevad mööda külgi maha ega ütle midagi. Paljugi lähebtõlkes kaduma või tsenseeritakse välja, ja igal juhul ei tulista kõik meie närvid ühekorraga. Mõned neist püsivad vagusi, sellal kui teised reageerivad. See teeb meie maailmanägemise veidi lihtsustatuks, arvestades, kui keerukas maailm on.Keha ei püritõe, vaidellujäämise poole. (lk 341-342)
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

[Aksakov:] Tsensuur ei ole kirjanikule tingimata halb - see õpetab täpsust jakristlikkukannatust.
- Tom Stoppard, "Laevahukk", I vaatus

Ühe terve akadeemilise põlvkonna mälus on kustutamatult pilt umbes 1950-ndast aastast: kesTartu Ülikooliraamatukokku sisse astus, pidi nägema: selle trepihallis kipsist muusakujude all seisis lihuniku raiepaku tagakirvega mees, vasakul hunnikus veel terved, paremal hunnikus juba puruks raiutud köited.
- Jaan Kross, "Vaim ja võim. Ettekanne Oslo raamatunädalal 1990". Vahelugemised VI, poliitilised. Bibliotheca Baltica 1995, lk 100

Ajaloo ja ühismälu teemad olid nõukogudeaegses teatris pingsalt oodatud, ehkki vaevu lubatud, ning kujunesid laval mõnigi kord sotsiaalseks ja kunstiliseks suursündmuseks, mis publikut võimsalt ühendas. Osati ladusalt lugeda ajaloo kaudu kaasajast kõnelemise mõistujutukoodi. Näiteks seda, kui Prints nägi läbi Perenaise manipulatsioonid võimuga (Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinumäng"), kui lehetoimetaja pidi tsensuuri tõketest mööda loovimiseks munade peal käima (Jaan Krossi "Pöördtoolitund"), kui Läände põgenemise asemel valiti siiajäämine, sest "kodumaaga peab koos kannatama" (Jaan Kruusvalli "Pilvede värvid"), kui teatri tegijatel tuli publiku aplause nautimise asemel pigem peljata (Mats Traadi "Tantsu aurukatla ümber" õnnestunud etenduse järel kirjutas etenduse juht Hermann liia aruandesse märkuse "Kahjuks aplausiderohke"). Või seda, kui eestlase identiteedi kujunemise lugu puudutas meid läbi kauge aja ja sügava pimeduse (Madis Kõivu ja Vaino Vahingu "Faehlmann"), kui rahvusliku ideoloogia salgamine võimul püsimise nimel oli nii selge hoiatus, et lavastus keelati (Jaan Kaplinski "Neljakuningapäev"), kui selgus, etpersonal is political ehk harilikku argielu kujutades võib keelatud teemadest halastamatut poliitilist tõtt rääkida (Merle Karusoo "Olen 13-aastane", "Meie elulood" ja "Kui ruumid on täis"). (lk 69-70)
- Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88

Me ei võta ühiskonnas piisavalt aega arutada, miks ajaloos toimunud sündmused on niisugused nagu nad on ja mis on nende põhjused. Võimalik, et peame sajanditagused sündmused praeguste teadmiste-arusaamade kohaselt lahti seletama, aga paraku ei saa meajalugu tsenseerida.
- Marju Kõivupuu,Marju Kõivupuu: me ei saa ajalugu tsenseerida ERR, 13.06.2020

Seadusega saab alati keelata või lubada, aga märksa olulisem on see, et inimesed ise suudaks väärinfot õigest eristada. Lisaks seadusega reguleerimisele on olemas ju ka rida muid võimalusi nagu näiteks hea ajakirjandustava kokkulepped või faktikontroll.
- Kai Härmand,"Justiitsministeeriumi asekantsler: sõnavabadus kehtib ka valele", ERR, 15.08.2020

Avalikku tähelepanu äratas peamiseltkõlvatuks tunnistatud kirjanduse keelamine. Näiteks korjati raamatupoodidest ära 1923. aastal Narva kirjastuses Vironia üllitatud väike luuleraamat "27", mille autor Jaan Kurn varjus kirjanikunimeRalf Rond taha. Kurn ja kirjastaja Leonhard Lasimer anti kohtu alla. Kohtu poolt värvatud kirjanduslikud eksperdid eesotsasFriedebert Tuglasega leidsid: "Lugeja maitset võivad haavata ainult üksikud naturalistlikud laused. Kuid samasuguseid leiame nii maailma kui ka eesti vanemas ja uuemas kirjanduses." Sellele vaatamata trahviti nii autorit kui ka kirjastajat ja raamatu kättesaadud eksemplarid hävitati - põletati Narva postkontori ahjus ära.

1930. aastatel keelati samal põhjusel mitu kirjastuse Loodus väljaannet: Austria kirjanikuVicki Baumi romaan "Elu võõraslaps" (1934), Looduse romaanivõistluse tööde katkendite kogumik "Suletud ümbrik" (1934) ja rumeenia kirjanikuPanaït Istrati romaan "Onu Angel" (1935). (lk 27)