Mortimer Cropperimagistrante sunniti ümber kirjutama lõike - enamasti Randolph Henry Ashi teostest - , siis oma ümberkirjutusi uuesti ümber kirjutama, siis neidmasinakirjas ümber kirjutama ja seejärel karmi toimetajapilgugavigu otsima. Cropper ütles, et kunagi ei olnud ühtki päris ilma vigadeta teksti. Ta jätkas sedaalandlikkust kasvatavat treeningut isegi hõlpsa fotokopeerimise päevil.
Veidi enneGroucho Marxi surma oli üksajakirjanik palunud temalt eksistentsiaalset kokkuvõtet, suur koomik oli pühkinudiroonia näolt nagu lateksmaski, haua äärel ei jätkunud aega muuks kui ainult kõige olulisemaks. "Enamik meist," oli ta vastanud, "peab üritama madalat intelligentsiusinusega kompenseerida. Kõige aluseks on treening."
Ma ei taha niisama trenni teha. Peab ka võistlema, siis saan teada, kas trennis pingutamisest oli kasu. Poeg ütleb küll, et ema, jäta järele. Aga ma ei tahatugitoolissurma oodata. Elada tuleb nii kaua, kui elad.
"See olen ainult mina, vabandustmüra pärast," ähkiskoer. "Mul on täna lihtsalt ainus vaba hetk. Mirjamit polekodus."
"Mis sa seal teed?" uudistas Piianaabrit. Parun oli tavaliselt vägakuninglik, aga täna näis ta kuidagi räsitud olemisega. "Nad panid mudi-eedile, et ma kõhnemaks läheks," kostis Parun mornilt. "Loomaarst ütles Mirjamile, et ma olenüle-kaaluline. Aga seedi-eet on üks õudne hädaorg. Ma olen kogu aeg kuri ... ja kõht koriseb." "Kas sa sellepärast teedki mürglit?" küsis Piia kaastundlikult. Tema meelest oli Parun täpselt parajas mõõdus – pehme ja vetruv, hea selga ronida jakallistada. "Ma ei mürgelda, ma treenin!" solvus Parun. "Näiteks praegu teginhüppeid – sadadiivani peale ja sada maha."
