Tänase päeva elasin trammides.Varssavi tramm on endiselt eksistentsi sümboliks ja destillatsioonikolviks. Selle olemuseks on räpasus ja lohakus. See on määratud inimestes valla päästma vastastikustviha. Kõige malbemgikristlane muutub Varssavi trammis puhtaksbioloogiaks jakurjuseks. Trammi psühholoogiline põhimõte on mütologiseeritud, pime tung ettepoole trügida ja paanilinehirm, et õiges peatuses ei pääse välja. Trammikultuuri iseloomustab erakordselt rafineeritud ligimesesallimatus ning ammendamatu sõimusõnade leksikon. Selle positiivseks kangelaseks, selle folkloori uhkuseks on kõige ropuma suuga ja kõige jõhkramküünarnukkide kasutaja. See, mis toimus täna trassil Mokotów - Krakowskie Przedmieście konduktori, reisijate, pampudesse mässitudimikute ja isegiportfelli peidetudkoerakese vahel, nõuab suuremat kirjandust kui see, mida mina suudan pakkuda.
Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", 12. jaanuar; tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 65
Buratino võttis käekotistpileti ja ulatas selle Matile. Poiss torkas pileti väikese metallkarbi pilusse ja vajutas käepidemele. Plõks! Ja piletil oligi auklik kiri peal.
Une-Mati jälgis seda toimingut huviga.
"Ahaa!" mõtles ta, "tähendab, trammis tuleb sõita piletiga!" (lk 12)
"Koeral peab pilet olema," ütles onu. "Ka siis, kui ta sõidab oma peremehega. Minu teada koerad üksi trammis ei sõidagi. Või oled sa näinud trammi, milles sõidaksid ainult koerad?"
Ei, seda Mati küll polnud. Aga ta kujutles, kui vahva selline tramm oleks — koeri täis ja kõik istuvad pinkidel ja vahivad aknast välja ja koer-trammijuht teatab haukudes järgmist peatust! (lk 14)
Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979
Kui miski mulle musünnilinnas iial meeldinud on, siis on need trammid. [—] Ja lisaks kostab kuskilt, keset seda kiirgavat ja nõutut vaikust, esimese trammi rataste krigin. Nagu kukelaul. Nagu meeldetuletus – jah,Lõpmatusest.
Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 126
Kolm sõna trammiteel jäid rööpaveeremisse, kaks neist - kuld, piktogramm - ei öelnud mulle miskit. Ent läks ka kolmas - armastamisõudus - ja sellest trammi kasuks loobunuks ma ei.
Ma tulin metsast (seened, mägrad, männiokas) ja koonu kattis karvapuude hõng, ma tahtsin trammi tappa suure matra abil, aga ei õnnestunud. Võtsin takso. Kuus õlut, šokolaad ja kihutama kohe.
Karl Martin Sinijärv, "*** Kolm sõna trammiteel jäid rööpaveeremisse", ilmunud: "Krümitor0671", 2011, lk 113
