"Me ei söö enam kunagi neidmune," ütleb Anders niipea, kui Svend on ukse meie järel sulgenud. "Neid hoitaksepesuköögis ja seal on vähemalt nelikümmend kraadi sooja. Need on eluohtlikud."
"Me pole veel ära surnud."
"Mul hakkas ainuüksi nende munade nägemisest pea ringi käima. Lähen koju ja heidan pikali."
"Tõuse vaid hommikul poole üheteistkümneks üles."
"Ei tõuse ühtigi," kostab tema. (lk 56)
Helle Helle, "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000
Haruharva, võib-olla ainult viielpühapäeval aastas, leidus talkolm tundi järjest, et kuulata ooperitalgusest lõpuni. Ükskord enne viiekümnendat eluaastat sõi ta riknenudaustrit ja sai ägeda toidumürgituse ning pidi kolm päevakodus veetma. Seda aega meenutas ta sama õnnelikult nagu iga teistkipuhkust, sest see andis talle võimaluse lakkamatult kuulataHändeli "Alcinat", isegi magades. (lk 11)
Ann Patchett, "Bel canto. Pantvangidraama saatkonnas". Tõlkinud Evelin Schapel. Tänapäev 2007
