Dionysose teater Ateenas Rooma valitsusajal.Elena Popea (1879–1941), "Teatri varemed Taorminas",s.d.Ethel Wright, "Bonjour, Pierrot!" (1892)Beatrice Schuberth-Goebel, "Teatris" (1920ndad)
Teater on etenduskunstide haru, mis ühendab kõne,muusika ja lavalise liikumise. Teatrikunsti põhiharudeks on sõna-, muusika- ja tantsuteater, kuid neile lisandub veel terve hulk eri traditsioonepantomiimistnukuteatrini.
Levinud ütlus, et elu on teater, leiab tõestust eelkõige selles, et maailm kõneleb väga järjekindlalt ühel ja tegutseb väga järjekindlalt teisel moel. Kuna oleme selles komöödias tänapäeval kõik osalised, sest kõik räägivad teatud moel, ja peaaegu keegi pole pealtvaataja, sest maailma õõnes keel petab ära vaid noorukesi ja rumalaid, järeldub, et sellest etendusest on saanud midagi täiesti jõuetut, põhjuseta tüütus ja vaev.
"Kas see onpistoda, mida näen enese ees?" pomises Jo, pööritadessilmi ja haarates kätega õhku, nagu ta oli näinud näitlemas üht kuulsatnäitlejat.
"Ei, see on praekahvel ja selle otsas onleiva asemel emaking," kilkas Meg janäidendi proov lõppes üldise naerulaginaga. (lk 8)
Nad olid liig noored selleks, et käia sageli teatris, ja mitte küllalt rikkad, et neil oleks olnud võimalus väljaspoolkodu eraetendustest osa võtta. Seepärast püüdsid tütarlapsed ise omateravmeelsust tööle rakendada, ja kuna tarvidus onloomingu ema, siis oli neil kõik olemas, mida nad vajasid. Mõned nende saavutustest olid eriti vaimukad: papistkitarrid, hõbepaberiga kaetud vanaaegsedlambid, mis tehti vanamoelistest võipüttidest, toredadkleidid, mis olid küll puuvillased, kuid selle eest ilustatud konservikarpidest lõigatud läikivate ribadega. Samad ilustused ehtisid vanurelvi. Kogumööbel paigutati ümber ja suur tuba muutus näitelavaks, kus toimusid pidustused. Kuna mehed puudusid, siis mängis Jo meesosasid nii palju kui süda soovis, tundes määratut rahuldust jämedaist pruuninahalistestsaabastest, mis olid talle kingitud sõbra poolt, kes omakorda tundis daami, kelle tuttavaks oli keegi näitleja, kellele need saapad olid kord kuulunud.
Need säärsaapad, vana vehklemismõõk ja pikkvest olid Jo pea-aarded, mida ta tarvitas igal juhtumisel.
Näitlejate piiratud arv tingis olukorra, kus kaks osalist pidid mitut osa järjest mängima.
Jõuluõhtul istus tosin tüdrukuid sini-kollaka sitsieesriide ees lootusrikkas ootuses. Eesriide tagant kuuldus liikumist ja sosistamist, tundus veidi lambisuitsu. Siis tagasihoitud naeruturtsatus Amylt, kes oliärevusest sattumas hüsteerikasse. Äkki helises kell, eesriie lendas kõrvale ja ooperliktragöödia algas. (lk 16–18)
Tavaliselt sajab päev enne peaproovi äpardusi nagu küllusesarvest. Trupis puhkevad lausaepideemiatenagripp, angiin,kopsupõletik, pleuriit, pimesoolepõletik ja muud tõved. "Katsuge, kui kõrgepalavik mul on?" puhub meespeaosaline naguteekannu torustautorilekõrva tulist auru. "Ma peaksin minema javoodisse heitma, vähemaltnädalaks ajaks," kähistab ta, lämbudesköha käes, ning vahib autoritpisaraist märgade ning etteheitvatesilmadega nagu tapale viidav ohvritall.
Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng", tlk Lembit Remmelgas, illustreerinud J. Čapek. LR nr 45/46 1981, lk 22
Näitekunst on pelgaltkunst hoida suurt hulka inimesiköhimast.
Ralph Richardson, (cit. via Ashton Applewhite, Tripp Evans, Andrew Frothingham (2003). "And I Quote: The Definitive Collection of Quotes, Sayings, and Jokes for the Contemporary Speechmaker". Macmillan, lk 283)
[---] minu arvates peablaps maast-madalast teadma, et teatrit teevad inimesed: näitlejad,lavastaja,kunstnik jahelilooja. Kui etendus haarab ja kõike muud unustama paneb, kui tegelastele kaasa elatakse, kui nendesaatuse pärast kurvastatakse ja rõõmustatakse, siis jätab nähtu sügava jälje lapse tundemaailma, õpetab teda head ja halba mõistma,õiglust ja sõprust hindama ning rikastab last emotsionaalselt. Lavastuse vorm, selle kunstiline kujundus, nukud, värvid, valgustus, keele ilu jamuusika arendavad lapse esteetilist meelt. (lk 7)
Näitekunsti võlu seisneb selles, et see sünnib otsepubliku silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle resultaati. Kuid see on ühtlasi ka näitekunsti hellaks kohaks — ta sünnib ja hajub siinsamas. Jääb ainultmälestus. Jäävad ainult muljed ja retsensioonid, ja need on paraku vägagi subjektiivsed. (lk 16)
Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
Ega tol ajal lapsi nii sageli teatrisse viidudki. Kuid 9-aastaselt tõi isa mu isegi Tallinnasse draamateatrisse, ka lasteetendusele. Mäletan selgesti, et istusime viimases reas, kummalgi pool vahekäiku oli seina ääres 2 kohta, vasakul pool istusime meie. Ma ei mäleta üldse, mida mängiti, mind vaevas kogu aeg ainult üks küsimus, kuidas saabmets olla laval, teatrimaja sees? Ja mitte keegi seda mulle selgeks ei teinud. Väga tark tegu muidugi, et ei teinud. Pole vaja lapsi vedada lava taha, olen alati selle vastu olnud. Milleks?! Las ta jääda, seemõistatus. Aga nüüd võetakse lastelt vägivaldselt ära see saladus, tullakse, et vaatame, mismoodi see kõik on. (lk 5)
Mäletan väga selgelt Hilda Gleseri esimest tundi. Jutt oli kaunis napisõnaline. Ta tegi meile selgeks, et teatriteel on okkaid japisaraid rohkem kui mujal, sära on butafoorne ja kaunid riided marlist, rikkaks siin ei saa, kes on tulnud, et kalliskive kanda, mingu kohe tagasi. (lk 7)
Mis aitab see, kui käid,rusikas taskus, oled trotsi täis või kannadviha. Kui tuled teatrisse, jäta kõik ukse taha, muidu ei saagi seda tööd teha. Tuleb olla natuke suurem endast ja ka saatusest... (lk 14)
Kui käisin juba teatrikoolis ja ka Neggo juures, tekkisid kordtasakaaluhäired. Algul ei pööranud sellele tähelepanu, aga kui nad jälle kordusid, soovitatiarsti juurde minna. Läksin siis. Röntgenipilti sel ajal ei tehtud. Arst joonistas sinise ja punasepliiatsiga mu selja täis, mõõtis ja kuulas ja lõpuksdiagnoosis: "Preili, teil on lihtsalt väike süda. Teie pole näitlejaelukutse jaoks, need naljad tuleb nüüd lõpetada, otsige endale midagi lihtsamat, kus poleks sellist koormust ega läbielamist. Valige, kas tahate elada või teatrit teha."
See jutt võttis alul päris tõsiseks. Aga siis tekkis küsimus, miselu see siis on, kui ei saa istuda ega astuda. Ma olen vaevalt 20-aastane ja pean hakkama kodussurma ootama... Tekkistrots: võtan selle, mis mulle veel antud on, täisjõuga. Ja nii on see vist siiamaani. Ma pole lasknud endale veelpensionigi välja arvutada... (lk 15)
Teater on kindlasti koht, kus õppida, kui lühike on inimesekuulsus; oh, kui mõelda nendele imelistele, sädelevatele pantomiiminäitlejatele, kes on jäljetult kadunud! Nüüd loobun mamaagiast ja hakkanerakuks; ma panen ennast olukorda, kus ma võin ausalt öelda, et mul pole teha midagi muud kui õppida olema hea.Elu lõppu peetakse õigusega mõtiskluste ajaks. (lk 8)
Ma ütlen "minusõbrad"; aga kui vähe, kui ma järele mõtlen, on neid alles jäänud pärast teatris veedetud pikka elu. Kui sõbralik ja südamlik võib teater paista ja kui mahajäetud see võib olla. (lk 20)
Ja nüüd oli "The Dysk" juba peaaegu valmis, ja tema polnud ikka veel kirjutanud uut näidendit.
Ta sulges akna ja kõndis tagasi omakirjutuslaua juurde, võttis sule ja tõmbas järgmise paberilehe lähemale. Tal tärkas üks mõte. Kogumaailm oligi ju lava,jumalate jaoks...
Koggu Kettas on waid Teaater, kirjutas ta,ja kõik Mehhed ja Naesed waid Näittlejad. Ta tegi selle vea, et peatus hetkeks, ja juba tabas teda järgmine inspiratsioonisäde, mis seadis ta mõtterongi hoopis uutele rööbastele.
Ta silmitses kirjutatut ja lisas:Wällja Arwatud Ned, kes müwad popcorni. (lk 203)
Vanaema [Weatherwax] pööras end oma istmel aeglaselt ringi ja vaataspubliku poole. Kõik vahtisid etendust,nägudel lummatud ilme. /---/ See siin oli tõeline. See oli isegi tõelisem kuireaalsus. See oliajalugu. See ei pruukinud küll tõsi olla, kuid see ei puutunud üldse asjasse.
Kes iganes seda teatrit ka kokku ei kirjutanud, teadis, kuidasvõlukunsti kasutada. Isegi mina usun seda, mis toimub, ning mina ju tean, et selles pole kübetkitõde.
See on siiskunst, mis HoiabElu EesPeeglit. Sellepärast ongi kõik täiesti vastupidi. (lk 269–270)
Ühesõnaga, seda etendust vaadates tuleb vaatajal endale ikka öelda, et see on teater, see on teater. Kas ikka on, kui lavastaja ja näitlejad selle loo nii lähedale toovad?
Vaatamata tänapäeval esinevaile katseile pea igal pool ja igasugustes tingimustes etendusi anda, tuleb nõustudaJuri Lotmaniga, kes vanakreeka teatriarhitektuuri ürgseid põhimõtteid silmas pidades on öelnud – “Teatriruum jaguneb kaheks osaks: lavaks ja saaliks.” Et see peabki nii olema ja et näitlejate koht ei ole mitte saalis, vaid laval, sai siinkirjutajale selgeks 1968. aasta 14. oktoobril, kui The Living Theatre esitas New Yorgis kollektiivselt loodud lavateose “Paradiis nüüd” (“Paradise Now”). Anarhistliku kallakuga igavavõitu etendus püüdis valgustatud saalis istuvat publikut ergutada lööklausetega, nagu “Ilmapassita ei saa reisida” ja “Kanepi suitsetamine on keelatud”. Kui kuulutati, et “Riideid ei tohi seljast võtta”, tõusis minu ees istuv lavastaja ja teatriteoreetik Richard Schechner välkkiirelt püsti, oli mõni sekund hiljem paljas kui porgand ja upitas end seismatoolile, kus varem oli istunud. Temale kuulus õhtu marulisimaplaus! Siis tulid näitlejad lavalt saali ja hakkasid istmeridade vahel liikuma, jäädes aeg-ajalt mõne saalisviibija ette seisma. Ümisedes sõnu nagu “püha otsmik”, “püha nina” ja “püha lõug”, hakkasid nad pealtvaatajaile kuuluvaid vastavaid kehaosi puudutama. Kui võrdlemisi tüse naisnäitleja litsus end minu vastu ning, olles pühitsenud mu lauba, hakkas sõrmedega allapoole liikuma, tõmbas ta – oletatavasti tahtmatult –prillid mu ninalt. Need kukkusidpõrandale ja purunesid, kui püha näitlejanna neile edasi liikudes peale astus. Poolpimedana kodu poole kõmpides tajusin kristallselgelt, et ruumisemiootikal on tõepoolest iidsed ja kaljukindlad seadused.
Autoriteater ja omamaisel dramaturgial põhinev teater ja rühmaautorlus on üks peamisi viise, kuidas teater üldse kunstiliigina eesti algupärast kunsti edendada saab. Teatrineeduseks on tema naeruväärne esituslikkuse taak, tihti toimub teater nii, et väljaõppinud loomeinimesed tulevad kokku ja hakkavad siis koos midagi esitama, ilma midagi ise väljendamata.
Teater räägib kunsti kohta olulist, vajalikku tõde ka siis, kui näitleja ei suuda enam kehastuda, kui tema senine "tuntud headus" on viinud hetkeni, kus ta saabki teha rolle ainult kulmutööga.
Kui teatri põhiülesanne on uuridainimene olemist, inimsust /---/, siis peaks ka teatri enda peamine eetiline mõõt olema ennekõike inimene ja tema olemise viis. Teatrieetika keskne küsimus on seega: millist inimest teater idealiseerib?
Karin oleks hea meelega vaadanud ühte ja sama lavastustsada korda. Mitte seepärast, et igal õhtul juhtuks midagi natuke erinevat eelmisest. Teater on teater, mis seal ikka nii väga muutub. Karin oleks tahtnud vaadata just nimelt muutumatust, ühe ja sama lavastuse ajas kordumist, tema kulumist koos Kariniga, tema viljatut ning eesmärgipäratut tiirlemist selles tühjas ning kõledasuniversumis, mida nimetatakse inimese eluks. Mida vähem oleks selles olnud uut, seda tänulikum oleks Karin pimedas teatrisaalis olnud. Ta oleks tajunud, et kordki tunneb teater sedasama, mida tunneb ka tema.
Teater on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe lavastuseetendusi korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etendusteseeria, suur ajaakenderida, pealtnäha sarnastetunnustega elemendid.Teatriime loomulikult sünnib ühelhetkel üheskohas, aga ka argikeskkond pakub teistmoodikordumatuse teadvustamise hetki. Olen teinudsündmusi, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordne sündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda.
Piirid on ära proovitud ja ma umbes tean, kust maalt on võimalik midagi teha, teoreetilisedääremaad pakuvad kõigest teoreetilisirõõme. Lõputult pole mõtet teatri piire laiendada, need jäävad liiga asjaks iseeneses. Polügoonteatri üritustega on mingi loogiline rida tekkinud, need on tervikuna üks suur etendus, üksikudaktsioonid järjestatud ajapaelal.
Mõne aasta eest veel Vilde muuseumis töötades ja igapäevaselt kirjaniku maapealnedelegaat olles, oli mul juba mõnda aega põues suur paine. Selle paine nimi oli VILDE puudumine Eesti teatris!
Ühest küljest on see terav probleem, kuna teame, et teater suudab elustadakirjandusklassikat, viia seda uutesse kõrgustesse ja serveerida sellest ka 21. sajandi eestlasele väärtvaimutoitu. Ilma teatrilaval olemata nagu polegi klassikullootust?!
Teisalt on see valus probleem, kuna teater – see oli muidu ateistlikuVilde religioon. Väärika olemise ja timmitud avaliku sõnaga Vilde kaotas teatrist rääkides justkui meele!
Saksa okupatsiooni tingimustes avas Vilde 20. augustil 1918Estonia teatri uue hooaja. Ta räägib kriisiajal pühalikult ilust, tõest ja kvaliteedist. Teatrist on ehk isegi just kriisiaja kiuste saanud tema jaokspühakoda. Vilde pühitseb vaimutemplit teenivapreestrina seda rahvuslikku kunstikoda ja lubas seda innukalt ajakõrgusele viia. Ta kutsus igaüht osalema nendel esteetilisteljumalateenistustel nii täna kui ka homme, sest see aitab saada paremaks inimeseks.
Ma olen jätkuvalt seda usku, et nimeltroll psühholoogilises sõnateatris võimaldabnäitlejale ja temapublikule niivõrd sügavat isiklikkust ja ehtsatkohalolu, et ükski teine teatrilaad seda naljalt asendada ei suuda.
Aga, ettevaatust... ses väites peitub juba vastanduse idu. Ja vastandused on igavad, on tühised. Välja arvatud see üks: hea, andekas, pühenduvloomingversus leige tükitöö. See jääb kehtima igavesti.
Plakateil surevkameeliadaam armsama kätele vajub. Emajõel popsutab palgiveopraam, päikeses õõtsuvadpajud. Vana teater – ta müüridel veel ahastab tardunudmaske. All agakastanil rõõmus on meel, pungad on niisked ja rasked.
Linda Ruud, "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962
Kui sul ei olekitarri, aga onklaver, siis õpi mängima klaverit. Kui ei ole ka klaverit, siis kasuta seda, mis sul on. Kui sa tegeled teatriga ja sul ei olenäidendit, siis kirjuta see ise. Esimest korda esitasin seda lavastust tolsamal aastal seitsmeteistkümnele vaatajaleMoskvas Vene armeeteatri puhveti suitsunurgas. See sündmus kujunes minu elu pöördepunktiks.
