Kord kolme kuu järel saatis mrs. Bessie Chitali või Wariedakirjadega Nuniewarrasse ja nad võtsid sealt kaasa Wytalibaposti.
Neil päevil, kui saadikuid tagasi oodati, valvas Coonardoo teed üle lagendike ja tema silmad olid rahutud nagu hirmunud linnud.
"Tulevad!" karjus ta siis ja jooksis neile vastu, et kotti kirjadega sisse tuua. Karrara postkontori ülem oli kotidpitseerinud ja Coonardoo pidas neid punaseidmärke talismanideks, mis pidid kaitsma Hugh' kirju üleujutuste, keeristormide ja pahade vaimude eest nende pikal teekonnal üle mägede ja lagendike. (lk 19)
K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968
Ühel seikleval priiuserüütlil olgupistoda alativööl, või peitku see end hoopis ta põues, sest nii on ehk kindlamgi veel. /---/ Kuid seerelv on ka imelik talisman, mis hoiab sind päeval ja ööl. /---/
Paul-Eerik Rummo, "* Ühel seikleval priiuserüütlil". Laulud "Viimsest reliikviast" raamatus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 193. Filmis laulab teksti veidi muudetud kujul Peeter Tooma.
