Nüüdisaegne ruraalsus oma füüsilise kohaloluga pakub meile pinnast, millelt küsida, mis onpostindustriaalse ühiskonna kitsa linnakesksuse taga. Viimast väljendab selgelt praegune klammerdumine "targa linna" idee kõikvõimsuse külge, sest just ruraalne peidab endas selle "tarkuse" toimimiseks olemuslikult vajalikkuteispoolsust – laiutavat teenindavatinfrastruktuuri, mis koosneb logistika- ja andmekeskustest, transpordikoridoridest ningprügimägedest. Näiteks meie mõttelisel tasandil aina "targemaks" muutuvTallinn toimib suuresti keskusena, mis ei võta arvesse ülejäänud riigi ruraalset olemust. Seda näitab ka hiljutine diskussioon Eesti kaheks tsooniks jaotamisest, et säilitada Tallinna kuldsest ringist väljapoole jäävate piirkondade eurotoetusi, mis aitavad pealinnal samas omaette olla, areneda ja kasvada. Aga mida teeks Tallinnlinnriigina, kui (taga)maad (Eestit) ei oleks? Suur osa linna funktsioneerimise alustest asub ju ometi selle ruraalses tagahoovis.
Ükskimees ei suuda oma naisearmastust säilitada. Nii lähedki Sa välja tagahoovi, imetled lehti, taevast, kiviplaatidestterrassi. Sa oled mees, kedareetmine purustaks, ja ometi reetis Su sihilikult Su omanaine. (lk 32)
