Naljakas, arutas miss Stein, Pablo on alati täpsus ise, ta ei tule kunagi varem ega jää kunagi hiljaks, ta uhkustab, et täpsus on kuningateviisakus, isegi Fernande on tema tõttu täpne. Muidugi ütleb ta sagelijah, kui tal pole vähimatki kavatsust teha seda, mille peale ta jah ütleb, ta ei saa ei öelda, ei ei kuulu tema sõnavarasse ja tuleb endal aru saada, kas tema jah tähendab jah või tähendabei, ent kui ta kord ütleb jah, mis tähendab jah, ning tänase õhtu kohta ta nii ütles, siis on ta alati täpne. Need olid veelautomobiili-eelsed ajad ning keegi ei muretsenud õnnetuste pärast. (lk 14)
Gertrude Stein, "Alice B. Toklase autobiograafia", tlk Malle Talvet, 2008
Pentti joob oma igapäevases tapvas taktis, millerütm muutub harva.Hommikul pudel või vähemalt pool haljast viina; seda juues keerutab ta oma mustatooliga, vahib aknast välja või loeb, kuhjab lauale pabertaskurätikunutsakuid ja tuhatoosi ääreni täis kangetesigarettide konisid. Hiljem "Hansas" neli tundidžinni ja õhtul kodus veel pool või terve pudel haljast viina. Peaasi, et hommikuks pool või terve pudel viina võtta oleks. Ta on oma varudega väga täpne ja hoiab oma viinad endale. Tema pudelist ei pakuta kellelegi. (lk 86)
Järgmisel päeval sarjab Popescu meieseltsielu. Tema kodumaal ei tuleks haritud inimeste hulgas niisugune mürgel kõne allagi. KuiBukarestis inimesi külla kutsutakse, siis teatatakse neile lisaks saabumisajale ka täpne lahkumisaeg ja sellest peetakse kinni. Niisamuti teatatakse täpselt, kuhu külaline kutsutakse: õhtusöögile, kokteilile või bridžiõhtule. Meil küpsetati hirmsat lärmi lüües meeletu hulkpannkooke ja lakuti sinna juurde viina, aeti lolli juttu ja lõpuks vist isegi lauldi. (lk 128)
Kõik arvavad, et täpsus on inimeste juures üks paganama positiivne omadus. Mina nii ei arva. Liiga täpsete inimestega hakkabigav. Liigakorralikud inimesed, liigakohusetundlikud inimesed, liigaheatahtlikud inimesed. Mulle ei meeldi sellised. Nad tunduvad võltsid. Ühegi inimese iseloom ei saa olla nii positiivne. Nad lihtsalt teesklevad. Ja pealegi võib nende seltskonnas igavuse kätte ära surra. (lk 8)
"Bingli-bingli-biip!" ütles lõbus hääl tema taskust.
"Pagan!" mühatas Vimes, kuid juba oli hilja.Kell on," teatas kiledalt sõbralik hääl, mis tundus lausa anuvat, et ta ära kägistataks, "üheksa ringis."
"Üheksa ringis?"
"Just. Üheksa ringis. Täpselt üheksa ringis."
"Vimes pööritas silmi. "Täpselt üheksa ringis?" kordas ta, võttis taskust väikese karbi ja avas selle kaane. Karbis istuv deemon vaatas teda vihaselt.
"Eile," lausus deemon, "ütlesite te - ja ma tsiteerin - et kui ma ei jäta seda kaheksa-viiekümne-kuue ja kuue sekundi juttu, siis ootab mind altpoolt tulev vasarahoop. Ja kui mina ütlesin, Sisesta Nimi Siia, et see muudab mugarantii kehtetuks, ütlesite teie, et ma võin võtta oma garantii ja pista selle..."
Kuigi tegemist on tõepoolest Edi ema pikkpoisiga, on alljärgnevretsept minu mugandus sellest. Minu äi tavatses rääkida lugu, kuidas ta uuris oma emalt, kuidaskurke sisse teha. "Kui paljuäädikat peab panema?" küsis ta. "Piisavalt," vastas ema. Edi ema lähenes retseptile samamoodi, nii et ma lisasin tänapäevasemat hõngu, kui kirjutasin üles täpsed kogused. Kuid sellest hoolimata ei saakokkamine kunagi päris täpne olla: näitekspeekoniviilud kaaluvad veidi vähem või rohkem, sõltuvalt sellest, kui jämedalt või õhukeselt need on lõigatud. Ja on palju teisi sarnaseid näiteid: ükskikokaraamat ei saa kunagi olla nii paks, et sinna mahuksid ära ühe retsepti kõik võimalikud versioonid. (lk 458)
