toobris, kus pesnud end roojasednaised, nõus, kuhu uhutud haigete muhud, sammaspoolikud, kärnad ja paised, vees, kuhu puistatud nurjunud tuhud, väävlist jatõrvast suitseval leel keegu kadedalaimaja keel!
François Villon, "Ballaad kadedaist keeltest". TõlkinudJohannes Semper. Rmt: Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia. Eesti Riiklik Kirjastus 1962, lk 471-472; F. Villon, "Testament". Vagabund 1997, lk 45-47
eks naudi, kuni sest, mis olinelk, kuld, lüümkristall jaliilia vanasti – ... neist, sinust endast – saab vaidvari pelk jamuld jatolm ja suits – eimidagi.
Luis de Góngora, "Sonett", tõlkinudJüri Talvet ("Maailmakirjanduse lugemik", Tallinn: Koolibri, 1993, lk 266)
Leegitsevöö! Aeglaselt põled sa maa kohal, unede veidralt vahelduv suits vilgub ja väänleb teele su jälgedes, leegitsev öö!
Jens Peter Jacobsen, "Arabesk Michelangelo joonistuse puhul". Tõlkinud Ene-Reet Soovik. Akadeemia 10/1996
Elabmajas üks mees sinukuldsedjuuksed Margarete sinutuhakarva juuksed Sulamithmadudega mängib Tema hüüab mängige magusamini surma Surm on ükssaksameister tema hüüabviiuldage tumedamal toonil ja teie tõusete suitsuna õhku nii et teilhaud onpilvis kus lamada pole kitsas
Taatmagas küll sellelpäeval isegikaks vihmaund, agaõhtu tuli selge kuiklaas – ennustus pikk, kauakestev põud. Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas olivalge kui klaas japilvetompugi ei olnud näha.Puulehed närtsisid keskpäeval ja ainult jahedaõhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki.Kuused kuivasidpunaseks jaokkad langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatuselleiba, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Jatulekahjud möllasid igal pool. Siit-säält tõusid keskpäeval kaugelt ja ligidalt pikad ja tumedad suitsujoad lookadena taeva alla, kaduspäikegi enne suitsusse, kui ta ulatas pika varbagametsa kõrgematpuud. Põlesid metsad jasood purskasid tuld. Tulesädemeid oliõhk täis ja piibumeestel lendastuli alati ise piipu. Ja inimesed valvasid ööd-päevad omi kalleid eluhooneid tulekahju eest.
Raketid panid põlema luised aasad, muutsidkivi laavaks, puu söeks,vee auruks, tegidliivast ja kvartsistrohelist klaasi, mis vedeles laiali pillatudpeeglitena kõikjal ümberringi, peegeldades sissetungi. Raketid tulid nagutrummid, mis põrisevadöös. Raketid tulid nagu rändrohutirtsud parvedes ja maandusid punase suitsu õhetuses. Ja rakettidest jooksid väljamehed, vasarad käes, et tagudes anda võõrale maailmale ilmale niisugune kuju, mis onsilmale tuttav, peksta minema kõik võõrastav.
Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", "Veebruar 2002: Rändrohutirtsud". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 86
Imestas mind seegi, etpiiblis onkalmuski lõhnarohtude hulgas, sest Minnikal kasvav põhurohi, millest keegi ei pidanud lugu, ei võinud ju olla midagi haruldast nagu nard või kassia. Ja pahem oli veel, et põletamisel tal polnudki seda eriti häädlõhna. Parima saab värskejuurika lõikumisel. Kuivatatud juurikat, millel lõhn püsib mitu aastat, võib kas võikohviveskis jahvatadatolmuks ning puistatarõõmuks igale poole laiali.Noaga kaapida teda on siiski palju hõlpsam jamaailma südamerahule kasulikum. Sest kohviveski ummistub kalmusetolmuga ja sest piisab kauaks ajakskohvimaitse muutmiseks. See kaabe põleb päris ilusasti ja ta suits toob meelde hiinatemplid, kus vistmajapalkidelgi on juures kalmuselõhna. Ma ei tea, mida kõike veel, aga see tingimata on üks suitsetamisvahendeid. Juurikamaitse on kirjeldatamatu muidugi. Parem ammugi kui igasugused närimiskummid.Kadakamarjade taoline ja siiski lausa omapärane. Teda võibtundide kaupa pureda pisimagi tüdimiseta.
Ma püsisin kogu vanaemahaiguse aja ta läheduses ja öösiti olin juba esimese kellakõlksu peale jalul, et talle ulatada kaljatoop, mida ta neil juhtudel peagu alati soovis. Aga ta ei tülitanud mind öösiti palju. Ta oli üldse vägavähenõudlik haige. Ainus, mida ta siis, kui ta ise enam tõusta ei jaksanud, soovis, oli, et tasäng tõstetaks tagakambrist eeskambrisse, nii et ta saaksõue näha. Seda polnud palju, mida ta läbi suitsust pruunistunud klaasi võis näha — tükike koduõue. Seda aga oli siiski rohkem kui mina praegu tohin soovida.
Kui ahe üles pandi, tahtis onu ta viia omamajasse, aga vanaema oli vastu. Ta ei mõistnud, mis kahju võiksid talle teha suits ja ving. Ta oli seda sisse hinganud kogu oma eluaja. Ja samal hommikul, vahest tund enne ta surma keedetirehetoaskartuleid. Ma hoidsin tuld leekonksu küljes rippuvapaja all ja vaatasin, kuidas suits tahmatolkus lae alla kogunes, siis end ukse kohal nagu suur hall elukas küüru tõmbas ja aeglaselt hakkas välja roomama. (lk 7)
