Sofia Joons (sündinud 1. detsembril 1972 Lõuna-Rootsis Göteborgi lähistel) on väliseestlasest sotsioloog ja ansambliNaised Köögis liige.
- Eestlane saab hakkama täpselt nii kaua, kui kõik läheb nii nagu peab. Kui midagi juhtub või läheb kehvasti, tekibvaikus.Improvisatsioon jameeskonnatöö on üldiselt nõrgalt arenenud. Jah,Tallinna Tehnikaülikooli paber on väga võimas, kuidtööturul ei ole vaja mitte ainult paberit jaaju, vaid kasüdant.
- Rootsis on tavaline, et esimesel ärikohtumisel räägitakse isiklikel teemadel. Et selgitada, kes sa oled. Mis on su taust. Huvitab sindjalgpall võiooper? Kas närvisüsteem peab vastu, kui peaks midagi ebaõnnestuma? Eestlasele on aga oluline, et esimese kohtumise lõpuks oleks sõlmitudleping!
- Kuimuusik ise tunneb kontakti omamuusikaga, tekib mingi ajatupuudutus,sõnumaegade tagant, mis ikka on aktuaalne või ka eksootiline. See kontakt puudutab kuulajaid nii omade kui võõraste seas rohkem, kui väline kuld ja kard.
- Võõrastele võibki meiekultuur mõjudaglamuurselt. Aga ise võiksime võtta etteluksusliku eesmärgi ja püüda sinnapoole, et meie endirahvuse, sõpruskonna japerekonna muusikakultuur oleks kõike muud kui glamuurne meie praegustele ja tulevastele põlvkondadele ja väga heas mõttes südamlikult oma.
- Ei ole vaja otsidapühakut võinõida, neid saab vajaduse korral alati ise vorpida. Parem on otsidaõiglust. Selle koha peal on inimõiguste konventsioon hea abimees.
- Tegija ei ole see, kes kirjutab projekte ja koostab aruandeid, vaid kelle projektid tõepoolest loovad radu ja sildu pärimuse ja tänapäeva inimese huviorbiitide vahel; kes oskab äratada huvi ja aktualiseerida möödunud aegade pärimusmuusika veenvalt ja veetlevalt; kes aitavad meil anda pärimusmuusikale uusitähendusi ja elukeskkonna; kes ise on sajaprotsendiliselt veendunud oma projektide olulisuses ja headuses; kellepilk on suunatudtulevikku; kes kas või kõik ise kinni maksab, kui rahastajad ja fondid ei mõista.
- Pärimusmuusika kui musitseerimiskultuur ja õppimiskeskkond erineb muusikakoolikultuurist. Muusikapedagoogika tuum on tihtipeale etüüdidest koostatud teekond Muusika suunas. Pärimusmuusikas on muidugi ka lihtsad ja keerulised lood jalaulud, aga miski ei ole harjutamiseks selles tähenduses, et ma õpin praegu selleks, et musitseerida kunagi tulevikus. Õpetades pärimusmuusikat muusikakoolilastele on kõige raskem seletada, et esimesed lood ei kao kuskile, need ei ole etüüdid, vaid päris lood ja laulud, mis muidugi ka viivad edasi keerulisemate lugude juurde aga mida saab esitada suure mõnuga kohealgusest peale, kuigi mängija on algaja.
- Minu esimene küsimus regilauludele oli, mis ometi toimub. Kus on stoori? Otsisin narratiivi, aga avastasin hoopis uue lauljapositsiooni, mida ka Krull käsitleb oma tekstis, nimetades fenomeni "laulja kogukond maailma südames". Selle asemel, et laulda kunagi ammu ja kuskil kaugel juhtunust, peab asetama endmaailma keskpunkti ja tooma laulus toimuva käesolevassehetke. Laulu-mina näeb, kuuleb, lausub ja maailm vastab. Mina laulan ja maailm luuakse meie juures. Mulle kui lauljale ja ka kuulajatele antakse võimalus piiluda ja tajuda teistsugust ja müütilist maailma, mis muutub koos meie endaga ja mis omakorda muudab meid.
- 1949 sündis juba Rootsis mu isa Erik ja paar aastat hiljem onu Toivo. Sel ajal arvati harilikult, et lastel võib olla vaid üks kodukeel ning et kõik muu on kahjulik. Minu isa aga taipas juba seitsmeselt, eteesti keel ei too sisse. Ta oli mingi sigaduse toime pannud, mille peale mu vanaisa Hiljar ütles, et see poiss ei tee ainult trikke, vaid räägib ka eesti keelt naguvenelane. Isa sai otsekohe aru, et tegemist on äärmiselt kahtlase asjaga ning sellest päevast peale kasutas ta ainultrootsi keelt. Vanemad omakorda muidugi eesti keelt. Isa passiivnekeel oli siiski piisavalt hea, et oma närve Kukerpillidega rahustada. Üksindakeldris. Kõvasti.
- Minu esimene eestikeelneraamat oliFriedebert Tuglase kogutud teosed ja minu esimene Eesti lemmiklaul oliJaak Johansoni "Hei poisid, kas olete valmis?". Mulle kingiti Johansonidekassett koos sõnadega juba rahvamuusikalaagris suvel 1990. Koju tulles üritasin teada saada, millest laul räägib, aga mu eesti-rootsisõnaraamat oli kahjuks õhuke. Pöördusin lõpuksvanaema poole. Ta luges sõnad paar korda läbi ning vangutas kohkunult pead. "Mis see veel on?" küsis ta, "siis lükkame korraga? Misasja?" Vanaema meelest oli tegemist täielikuabsurdiga ning ta keeldus laulu põhimõtteliselttõlkimast.
- Vähemalt kord aastas tulid külla eesti sugulased. Nad seisidukse peal ja olid väga hallikas-pruunid, ehkki – tõsi – nendesilmad põlesid. Vahtisin nende silmi ja üritasin välja mõelda, kes nad tegelikult on. Imelik on olla enam-vähem täiskasvanud ja tutvuda üsnagi lähedaste sugulastega.
- See [rahvamuusika] oli minu enda valik, ma lihtsalt ei tahtnud mängidaklassikalist muusikat, sest olen "vaba meloodia inimene". Mulle meeldis lavaelu ning ma ei näinud erilist vahet, kas tegu on eesti või rootsi muusikaga, see on elav muusika, mis võlus. Inimlik proportsioon selles on oluline - pole vaja suuri lavasid, ega palju publikut, et muusikal oleks hing.
