Ma otsustasin alguses,
et vaikin: mitte iganes
te poleks aimanud mu häbi,
kui kuuleksin ja näeksin taas
teid kas või kordki nädalas,
et hiljem ööd ja päevad läbi
siis mõtelda ja mõtelda
ühtainust alalõpmata
ja meenutada hiljukesi
ühtsoodu, kuni kohtan teid,
silp-silbilt kõiki sõnakesi
ja teie häälevarjundeid...
Kui ma lausun sõna Tulevik,
siis esimene silp jääb juba minevikku.
Miks meile on antud siis sõna või silp mis
mõtestab südamevalu ja hoole kordab
end kümneid tuhandeid aastaid kui ma olen
vaid tikk mis on süüdatud põlema ja kustun
enne kui avaneb tähendus
Ürgema loeb silbid kokku.
Nüüd hakkavad need ta kõrvus helisema.
Ürgema keerutab käeganoodivõtme
ja riputabtähed viiele joonele turnima.
Nii sünnib lugulaul.