Samal hetkel astub tuppa mu ainus toakaaslane. Tema on Pepe (30) — nagu Lolo sõber tollest pingviinimultikast. Poiss võttis nädala puhkust, et üks väike lõik palveteest läbi teha. Tema on tänapäevanemugavmatkaja, kelle seljakotti tassibpakikandja. See on teenus, mida on võimalik osta igaühel, kes kotti ise tassida ei viitsi. Mõne arvates ei ole kotitapalverändur päris palverändur.
"Mida suurt oli sul nädalaks kaasa tarida?" uurin mehelt, kelle kott on veidi raskem kui minu oma.
"Riideid! Mulle meeldib, kui iga päev on uued riided seljas," vastab autotööstuses töötav noorsand.Ilus on olla ilus! (lk 15)
Lastes end elumerelainetel kanda, möödub igapäev pööraselt kiiresti. Varahommikul rasket seljakotti selga vinnates ei ole aimugi, kuhuteekond viib, keda sel päeval kohtan ega tea ka, kuhu õhtuks välja jõuan. Eilne on ammu möödanik ja meelest läinud. Iga algav päev saab aga uued värvid ja mul on uus võimalus. (lk 42)
Raske seljakott on tänaseks päevatee normaalne osa. Ma tõesti ei tahaks kotitamatkata - see oleks naguhantliteta raskustrenni teha. (lk 87)
Täna kõnnin juba ei tea mitmendat päeva neljakümnekilomeetrist vahemaad, raske seljakott õlul, endal jalad ville täis, aga ma jõuan. Ma pole tõtt-öelda kunagi kahelnud, et inimeses peitub meeletu jõud ja ta suudab enam, kui tihti uskuda söandab. Ometi on usust iseendasse mul pidevalt puudus olnud. (lk 216-217)
Meil olid seljakotis valed asjad: paremadrõivad, tükkseepi, õppematerjal teemalnaine jasotsialism,pliiats javihikud - nendega me mõtlesime ehitadatulevikku. Tööriistad oleksid rohkem ära kulunud. (lk 7)
