Christen Dalsgaard (1824–1907), "Lubjatud sein",s.d.Mary Ellen Best (1809–1891), "Kindral Norcliff oma kabinetis Langton Hallis",s.d. Seina peale võib näiteks palju pilte panna.Carl Holsøe (1863–1935), "Maarja kirik Helsingøris",s.d. Või siis õige vähe pilte.
[Sherlock Holmes:] Mina arvan, et inimeseaju on esialgu väikese tühja katusekambri sarnane ja te peate sinna kogumamööblit oma äranägemise järgi.Rumal võtab vastu igasugust ettesattuvat koli, nii et vajalikudteadmised enam sisse ei mahu või parimal juhul on muu pahnaga nii segi, et naljalt midagi kätte ei saa. Osav töömees valib aga suure hoolega, mida ta oma ajukambrisse paigutab. Ta ei võta midagi peale nende riistade, mida tatöö juures vajab, kuid neid on tal suur valik ja kõik kõige eeskujulikumaskorras. Väär oleks mõelda, et sellel väikesel ruumil on elastsed seinad, mida võib venitada ükskõik kui laiaks.
Arthur Conan Doyle, "Etüüd punases" [1887], peatükk "Teaduslik järeldamine", tlk A. Tann, rmt: "Sherlock Holmesi lood" 1. osa. Varrak, 2003, lk 15
Naisühisus - see sõna meelitab mõttesse ilusa, ilusa ettekujutuse naistest, kes viimaks ometi on aru saanud, et neileinimeseks olemiseks liig kitsas piir kätte on mõõdetud; naistest, kes ise lämbuda ei taha ja ka teisi selle eest hoida tahtes julge käega augu selle seina sisse raiuvad, mis nende eest siiamaanivalguse on varjanud, seisku see seineelarvamustest, kitsendavatestseadustest,rumalusest ehk millest tahes koos /---/
On juba pime ning pole võimalik näha, missugune on väljastpoolt tare, kuhu me saatsime Urte Šimonyte. Kuid see polegi tähtis. Mõistagi on säärase väikese tare seinad savist. Kui talunik, kes selle ehitas, oli hea inimene, siis laskis ta seinad lubjata ningaknaluugid helesiniseks maalida. Tareke on aga juba nõnda vana, et mingeidlubja või sinise värvi jälgi pole märgata. Näha on vaid, et tuul javihm on põhjapoolsel nurgal üsna tublisti kallal käinud. Kuid muretseda selle üle ei maksa: tare ei kuku kokku, sest nurga juures on maasse kaevatud post, millele toetub katus. Nõnda on sein vaba raskest kandamist, ning küllap tare seisab veel oma kümmekond aastat.
Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus", tlk Mihkel Loodus, 1977, lk 203
Kui üks inimene on üksi, on ta juures kerge mingi viga leida, teised pääsevad teda ju igast küljest nägema, tal ei ole ühtegi seina, mille vastu ennast kaitsta vähemalt selja tagant.
Maja, mis särab talle pühendatud hoolest, näib olevat seestpoolt rekonstrueeritud; ta on sisemiselt uus. Võib öelda, et seinte ja mööbli intiimses tasakaalus me saame teadlikuks majast, mille on ehitanudnaised.Mehed oskavad ehitada maju vaid väljastpoolt. Nad ei tea midagi poonimisvahatsivilisatsioonist.
Maja oli rõske ja kopitanud ningniiskus võimendas vanade seinte ürgseid lõhnu, tapeet tuli liimist lahti. Seda oli mitu kihti kirevaid lilli nagu mahasurutudelu, mis tahab välja pääseda.
Mitte iial ei jaga Galkin enam temaga oma sisimat, ei räägimuredest nagu varemalt. Ei ütle: jah, ma tean, sest minupeast on pärittürmid,koridorid, trellid, narid, lämmatavalt ahtad seismiskambrid ja pimedadkongid koridoride servades, kuhuvang pistetakse, et taseltsimeest näost näkku ei näeks, isoleeritud seinad, mis ei lase koputades ühendust pidada - minu peast pärineb kõik see, mida on vaja, et jättainimene ilma inimeseks olemisest, et murda sidemed inimeste vahel, et muuta inimene täiuslikuksaatomiks mehaaniliselt ümber üksteise tiirlevate aatomite riigis.
Nüüd, kui ma suur olen ja peast põrunud ja ninakas ja topakas, ei ole minuga võimalik rääkida. Aga ikka kõik räägivad. Kuigi nad teavad, et kui nad minu poole pöörduvad, on see sama hea kui rääkida seinaga. Ma ei tea, mispärast sein ei vasta, mina ei vasta seepärast, et sellest ei tule midagi head. Korralikult vastata ma ju niikuinii ei oska.
Éva Janikovszky, "Kellesse see laps läinud on", tlk Kaur Mägi, 2005, leheküljed nummerdamata
Seinad kaitsevad ja seinad piiravad. Seinte olemusse on sisse kirjutatud, et nad peavadlangema. Seinte langemine on iseenda kiitmisse keskendumisetagajärg.
Ta imestas, et laokilolek ei teinud närviliseks, vaid lubasvöö lõdvemaks lasta. Võib-olla ta sisemus vajaski seda lõtvust, meelelisi seinu, mis olid kõike näinud, kaasa hingates neile, kes siin olid vihanud, armastanud ja meeleheites end puruks peksnud.
Jumal teab, kas purukski peksnud, sest seinad olidhellusest lapiliseks kulunud.Päike,niiskus jatolm olid oma töö küll teinud, kuid olemuse jätnud puutumata. See oli seintesüda, mis öösiti vaikselt hingas nagunahkhiir, pea alaspidi.
Ene Mihkelson, "Roheline tänav", Vikerkaar 10/1988, lk 4-5
Ärgates leidis vana daam end spartalikult sisustatud, lagedate seintega kongist.Valu ta enam ei tundnud.Hing oli kerge, noor ja uudishimulik, samas aga teadis ta, et kogemus kükitab nurgas naguMetuusala ja ootab oma aega. Ta oli siin kindlasti juba enne olnud. Miski tahtis end peale suruda, aga ta ei osanud veel otsustada, mis see õieti oli. Need valged seinad, seekloostrit meenutav kong, see veel kirjutamata leht, midamälugi ei olnud veel hakanud täis kritseldama...
Ta viibis ebamäärasuses, kobas kondise käega ettevaatlikult seina, imes endassepiirseisundi aimamatuid võimalusi. Kui ta pilku teritas, kerkisid seinal esile krobedused, mullid, kraatrid, ja üle lae viskus oksakujulinepragu.
Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 5
Vimesil polnud midagi jahipidamise vastu, kuigi võib-olla ainult sellepärast, et Ankh-Morporkil oli harva pakkuda paremat saaki kui suured rotid, kes kaipealsel elasid. Uue saatkonna seintele vaadates avanes aga selline pilt, et isegi kõige innukam jahimees oleks taganenud ja hüüdnud: "No kuulge, võtke aru pähe..."
Maja eelmine elanik oli olnud suur looma-ja linnujahi- ning kalapüügihuviline, ja kuna ta oli viimse kui seina vastavate trofeedega katnud, siis oleks võinud arvata, et ta tegeles kõigi kolmega üheaegselt.
Sajad klaassilmad, mis paistsid tohutus kaminas põleva tule valguses ebasündsalt elusad, vahtisid Vimesi.
Terry Pratchett, "Viies elevant", tlk Allan Eichenbaum, 2006, lk 157
Mida piirab klaassein? Tõde ettekujutatud tõelusest. Piiramine on alatinõdrameelsuse tunnus. Hing juhmistub, pekseldes vastu klaasseina nagu lind vastu akent. Valu käes ei suuda enam valu tunda. Ettekujutustest tuimestatud hing, mis veel mäletab oma esialgset jõudu ja püüdleb tõe poole. (lk 18)
Sina ei pea end laskma ära võluda petlikestlootustest. (lk 38)
Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tlk Kalev Kalkun, Loomingu Raamatukogu 13-14 2011
Kui ma kellegi teise seina kallale lähen, peab mul selleks olema mõjuv põhjus. Üritan oma üleastumisi alati kompenseerida kvaliteetse ja nauditava loominguga, et see, mis on antud, oleks suurem kui see, mis on võetud.
Ja nüüd ometi näen ma sind, oh mõõtmatumeri! Kui avar, kui suur, kuis helendad sa! Kuisvabadust hoovab sust vastu otsata! Rind rusutud vastu vangla seina, käed kramplikult aknaraudades, silmad täis ajatrotsi jaleina - nii viimaks sind ometi näen!
Suur vari tõuseb mööda tahmast seina ükspäev su päevist sulas nagu vaha musthobune jääbuttu aia taha japihlakas on korraga täisleina
Jaan Kaplinski, "* Suur vari tõuseb mööda tahmast seina", rmt: Kirjutatud: valitud luuletused" (2000), lk 105
Keset luitunud kirju, keset puudrit ja tolmu märtsi vastuhelk liigub Iga sein selles toas on täis ähmaseid värve nagu poleks siin olnud muud tapeeti kui pilved ruuges valgusejoas.
Viivi Luik, "*** Keset luitunud kirju". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", 2011, lk 263
LUULETAJA: Mina kardan. Kõik on nii võõras. Ma ei kõlba härrade hulka. Olen kui tont, kui peletis. Sääl olid seinad sugulased, seina praodki sõbralikud. Siin on uksed kui hundid, künnised küsivad.
Hella Wuolijoki, "Dr. Lucius ja Luuletaja", näidend 3 vaatuses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 11
.jpg)
