34 Sa vaatasid, kuni ükskivikäte abita lahti murdus ja lõi kujule vastu jalgu, mis olid rauast ja savist, ja purustas need.
35 Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja saidaganate sarnasekssuviselt rehealuselt:tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suurmägi ja see täitis kogu maa.
Nõmmeroosike Erika. Just nimelt selleletaimele on Erika omanime eest tänu võlgu. Enne lapsesündi oliema vaimusilmas alati ühe õrna ja tagasihoidliku olendi kuju. Kui ta enda üsast väljapressitud savikämpu nägi, asus ta jõude säästmata sellest kamakast kohe tema ettekujutustes hõljunud puhta olendi kuju välja tahuma. Sealt tükike ja siit tükike. Iga laps püüdleb instinktiivseltmustuse ja rooja poole, kui teda selles mitte takistada. (lk 19)
Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005
Lühidalt, pinnase ettevalmistamineseemnete mahapanemiseks on suur posimine janõiakunst.Mullale tuleb lisadamarmoritolmu (aga kust seda võtta?),kolm aastat vanalehmasõnnikut (kusjuures pole selge, kas see peab olema kolmeaastase lehma sõnnik või kolm aastat vana sõnnik), näputäis värskemutihunniku mulda, peeneks hõõrutud põletamata telliste savi, Labe (ja mitte mingil juhul Vltava)liiva, kolme aasta vanust komposti, võib ka kuldsõnajala kõdu ja pihutäis mulda ülespoodudneitsi haualt. (lk 17, peatükk "Seemned")
Siis olinälg. Kõik, mis toodeti, läks rindele.Onnid olid tehtud savist,sõnnikust jalubjast, ma mäletan, et me kraapisime seda ja sõimeküüslauguga, maitses hästi.Vanaema arvas, et ju seal siis on mingidvitamiinid või mineraalid, mida lapsed vajavad, et me seda närisime. Ema ja vanaema käisidsovhoosis tööl ja tõid vahel mõruputru, mida tuli panna hammaste taha jateed peale rüübata. Piisavalt oli sihvkasid, nagu öeldi, ehkpäevalilleseemneid, mida perenaine kasvatas ja lubas meil süüa. Need on muidugi väga toitvad. (lk 14)
Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010
Nad tampisid peeneks valge savi ja segasid seda punase ookri ja loomarasvaga. Selle seguga kaunistasid ennast mehed enne sõjatantsu. Nad joonistasid oma reitele ja rinnale valged jooned, ringid ja täpid, kusjuures igaüks kaunistas ennast erisuguse täppide, ringide ja võreliste joonte mustriga. (lk 25)
K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968
