Ah, kui kaunid on su sammud sandaalides,
sa suursugune tütarlaps!
Su puusade kaared on nagu ehted,
kunstniku kätetöö!
Maailmasaatust alati
vaekausil määrabgramm,
kateedristhullupalati
on ainult väike samm.
Mingi kõmin... nagu mingi jõu
paisumine... nagu kaugekõu.
Mingi müdin... mingi raske samm,
kaugel ikka veel... nüüd lähedam.
Lähemalle jõudis samme koor:
see ju olisõduritevoor.
Kuid neid hääli oli juba kaks;
sõjasaapa-ast ja kabjaplaks.
Ja nüüd pikimaanteed liikus joom:
marssiv sõjamees ja temaloom.
Rütmis ühises neid läks ja läks
tummalt. Kostis ainult samme-peks.
Kuhu?Tundmatusse... Kus ja mil?
Saateks lõhnas ainult valgelill.
Ainsakshelduseks see neile, ning
oli nagu selle tunnihing.
Tundmatusse, mis veel tundmatum.
Mida mõtlevad? Kuid suu on tumm.
Mida tunnevad? Kuid vait on suu.
Kuhu lähed, sõdur sõnatu?
Pimedusse, mis veel pimedam,
kadus looma-ast ja mehesamm.
Pärnu maantee mööbliäri vana kärumees
lääpab oma ainulaadset sammu.
Sageli ta käru seisab meie maja ees;
ainus viide ajale on - ammu.
samm edasi on alati eksisamm
samm tagasi onalistumine jaloobumine
nojah aga ega paigal seista ka ei maksa...
