Robot on autonoomselt tegutsemisvõimeline keerukasmasin või tehisorganism. Sageli kasutatakse roboteidtöödes, mis matkivadinimese liikumist, taju või mõtlemist. Robotiteks nimetatakse ka inimese võilooma välimust matkivaid masinaid. Tänapäevased robotid ei ole veel tasemel, kus neil oleksisiksus,tunded ja riiklikult tunnustatudõigused, kuidulmekirjanduses kirjeldatakse sageli roboteid, kelletehisintellektiga need kõik kaasnevad.
[Roboti rollist teatrilaval:] Muidugi oli väga huvitav tööRops. Veldaga tegime. Seda saabki ainult kahekesi koos teha, kui on olemas kaks väga sarnastnäitlejat. Seda peabpartneriga tegema. Sest ma pean ju täpselt teadma, mida teeb partner, tema annab mulle programmi. Väga ilus töö oli. Raske oli küll. Tollal me ei teadnud neist roboteist eriti midagi, aga kõik sai ikka välja uuritud, kui tehniline võib ja peab olema, et oleks usutav, et oleks robot. Nüüd ei ole robot enam mingi ime! (lk 12)
Üks Igori endistest isandatest oli aga üleskeeratava mehikese tõepoolest valmis teinud - puha kangid ja hoovad ja hammasrattad ja vedrud. Aju asemel oli sellel pikk lint, mille sisse olid löödud augud. Südame asemel oli tal suurvedru. Kuiköögis oli kõik väga täpselt õigele kohale pandud, suutis see imeasipõrandat pühkida ja tassitäie talutavatteed valmistada. Kui aga kõik ei olnud väga täpselt õigele kohale pandud või sattus see tiksuv ja kõlksuv aparaat mõne ootamatu takistuse otsa, siis kiskus taseinteltkrohvi maha ja valmistas tassitäie maruvihastkassi.
Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 136
Automaatse käitumiseni on raske jõuda – me allume me omatunnetele või ratsionaalselearutluskäigule, ja on raske öelda, kust algabvaba tahe. Ühelt poolt determineerib loogiline arutluskäik sammud, jätmata võimalust otsustada teisiti, kui näeb ette ratsionaalnejäreldus. Sellele vastandub näiliselt tunne, mille järgi talitada. Kuid nii, nagu on ette määratud loogilise arutluskäigu tulemus, on seda ka emotsionaalseotsuse oma.Väärtused, mida kanname, on tihti pärit lapsepõlvest ning lapsepõlve mõju teadvustamata käitume nagu robotid.
Oletame, et meil on inimnäolised inimkujulised robotid, mida nendega teha võib? Kas need asjad, mis on keelatud inimene-inimese suhetes, kas või näiteks seksuaalsuhted lastega, kui meil on selline robot?
Meil seisab ees ajastu, kus elukeskkonda ilmub järjest rohkem roboteid. Juba praegu liiguvad ringi pakirobotid, üha rohkem on kasutusel robotniidukid. Järjest enam tõuseb küsimus, kuidas inimene peaks tehisintellektiga suhestuma. Tööroboteid on praegu kiusatus kohelda nagu koeri, humanoidse välimusega roboteid nagu inimesi. Me peame neile jätma tegutsemisruumi ja samas toimima nii, et tehisintellekt meile ohtlikuks ei saaks.
Üks võimalus on programmeerida robotissenõudlikkus, et teatava käitumise puhul enda suhtes ta tõepoolest jätab teid maha või tujutseb, mõõtes aeg-ajalt samal ajal väga hästi teid, kui palju tujutsemist te siis nagu talute.
Euroopas peetakse seda ikkagieetiliselt küsitavaks, kas armumine robotisse on võib-olla kuidagiinimsusereetmine või eiramine või teen sellegakaruteene endale, kui ma ühte robotisse armun.
Veel keerulisem küsimus minu jaoks on see, et kui meil on inimnäolised, inimkujulised robotid – mida nendega teha võib?
Näha on, et praegu on inimeste ootused sellised, et kui robot näeb välja nagukoer, kõnnib ringi, jagab meilešokolaadi, siis suhtlen ma temaga nagu koeraga.
