Robin Hobb (kodanikunimega Margaret Astrid Lindholm Ogden; sündinud 5. märtsil 1952 Californias) on USA ulmekirjanik. 1983–1992 kasutas ta pseudonüümi Megan Lindholm. Robin Hobbi nime all hakkas ta kirjutama 1995. aastal.
Eesti keeles on tema loomingust ilmunud:
Farseeri triloogia:
Salamõrtsuka õpilane (The Assassin's Apprentice). Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak 2000, 2007, 2008
Kuninglik salamõrtsukas (Royal assassin). Tõlkinud Kaaren Kaer. (ilmus kahes köites), Varrak 2007 ja 2009
Salamõrtsuka teekond (Assassin’s quest). Tõlkinud Juhan Habicht ja Kaaren Kaer (1. kd) ja Sash Uusjärv (2. kd); Varrak 2013 ja 2016
Eluslaevnike triloogia:
Võlulaev (Ship of magic). Tõlkinud Sash Uusjärv, 2 köites, Varrak 2013
Hull laev (The mad ship). Tõlkinud Sash Uusjärv, 2 köites, Varrak 2014 ja 2015
Saatuse laev (Ship of destiny). Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2 köites, Varrak 2017
Tsitaadid väljaandest Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000.
"Sa oled see värdjas, eh?"
Ma olin sedasõna juba piisavalt palju kuulnud, teadmaks, et see tähendas mind, ilma et ma selle kogutähendust oleksin tajunud. Ma noogutasin aeglaselt. Mehenägu elavnes huvist.
"Hei," ütles ta valjult, rääkides mitte enam minuga, vaid tuleva ja mineva rahvaga. "Siin on see värdjas. Selle kange Chivalrykõrvalehüpe. Näeb üsna tema moodi välja, eks ole? Kes suema on, poiss?" (lk 33)
Vanakuningas ohkas. "Täna jah. Täna hommikul ja siin praegu on ta laps. Järgmine kord, kui sa ümber pöördud, on ta nooruk või veel hullem,mees, ja siis on sul juba liiga hilja temaga üldse midagi peale hakata. Kuid võta ta praegu, Regal, vooli teda ning kümne aasta pärast on ta ustavalt sinu käsutuses. Rahulolematusohilapse asemel, keda võib veenda troonile pretendeerima, on temast saanud truu kilbikandja, kes onperekonna külge liidetud niivere kui ka vaimuga. Sohilaps, Regal, on ainulaadne asi. Pane temasõrme pitsatsõrmus ja saada ta välja ning sa oled loonuddiplomaadi, kellele ei julge ust näidata ükski võõramaine valitseja. Teda saab vabalt saata sinna, kus seaduslikuprintsiga ei tohi riskida. Kujutle, mida kõike saab teha inimesega, kes on ja samas ei ole ka kuninglikku verd.Pantvangide vahetused. Abieluliidud. Vaikne tegutsemine. Noadiplomaatia." (lk 62)
"Tule siia."
Ma kõndisin aeglaselt kuninga juurde. Kui ma temani jõudsin, laskus ta ühelepõlvele, et mind silmastsilma vaadata.Narr põlvitas pühalikult meie kõrvale ja vaatas tõsimeelselt ühelt näolt teisele. Regal põrnitses meid kõiki ülevalt alla. Tol hetkel ei mõistnud ma selle olukorrairooniat, kus kuningas põlvitab oma sohikustlapselapse ees. Nii olin ka mina tõsine, kui ta võttis mu käestkoogi ja viskas sellekutsikatele, kes olid minu järel vänderdanud. Ta tõmbas kurgu alt siidivoltide vahelt ehisnõela ja pistis selle pühalikult minu lihtsa villasesärgi külge. (lk 63)
"Nüüd oled sa minu," lausus ta ja muutis selle minu nõutamise tähtsamaks igasugusest verest, mis meid sidus.
Vanem poiss naeris minu üle. "Paistab, et see oli see aasta, mil Burrich kõik Chivalryaarded endale sai, eh? Vähemasti seda juttu ma meestelt kuulen. Et Burrich võttis Chivalrysurma ja tegi selle enda vigaseksjalaks, ning et ta võttis Chivi sohiku ja tegi sellest endalemmiklooma. Mind huvitab aga see, miks sa järsku relvakäsitsemist õppima pead hakkama? Jah, ja jutud käivad, ethobuse said sa ka?"
Tema hääletoonis oli midagi enamat kuikadedus. Ma olen hiljem selgeks saanud, et paljud mehed peavad teiseõnne alati endalesolvanguks. (lk 72)
[Chade:] "Burrich on sulle näidanud, kuidastööd teha ja kuidas sõna kuulata. Need on kaks asja, millega Burrich ise silma paistab. Sa ei ole eriti tugev ega kiire ega taibukas. Ära arva, et oled. Kuid sul on piisavaltkangekaelsust, et väsitada ära kõik sinust tugevamad või kiiremad või taibukamad. Ja see on sulle endale ohtlikum kui ükskõik kellele teisele. Kuid see ei ole praegu sinu juures kõige tähtsam.
Sa oled nüüd kuninga mees. Ja sa pead praegu, kohe praegu mõistma, et see on sinu juures kõige tähtsam." (lk 89)
[Chade:] "Põhimõtteliseltmõrvamist. Inimeste tapmist. Diplomaatilise salamõrvamise peentkunsti. Või pimedaks muutmist, või kurdistamist. Või ihuliikmete nõrgestamist või halvamist või krooniliseköha võiimpotentsuse tekitamist. Või varaseseniilsuse võihullumeelsuse või... aga vahet pole. See kõik on olnud minuamet. Ja saab olema ka sinu amet, kui sa sellega nõustud. Võta lihtsalt kohealguses teadmiseks, et ma hakkan sulle õpetama, kuidas inimesi tappa. Sinu kuninga jaoks. Mitte sellisel uhkel kombel, nagu Hod sulle õpetab, mitte kusagillahinguväljal, kus teised pealt vaatavad ja sulle kaasa elavad. Ei. Mina õpetan sulle inimesetapmise vastikuid, salajasi, vargseid viisakaid viise. See kas hakkab sulle meeldima või ei hakka. Selle üle ei suuda mina otsustada." (lk 91)
Ta [Burrich] ei olnud seesama mees. Ja mitte ainultlonkamine ei olnud muutnud tema hoiakut ja seda, kuidas teised teda vaatasid. Teda tunnistatitallides endiselt isandana ja siin ei seadnud keegi temavõimu kahtluse alla. Kuid ta ei olnud enamtroonipärija parem käsi. Peale minu järele vaatamise ei olnud ta enam üldse Chivalry mees. Polnud ime, et ta ei suutnud mind ilma pahameeleta vaadata. Tema ei olnud sigitanud värdjat, kes oli talle selleõnnetuse kaela toonud. Esimest korda selle aja jooksul, mil ma teda olin tundnud, segunes minuettevaatlikkusse tema suhteskaastunne. (lk 98)
See, kestiitli pärib, peaks seda võtma kui temale pandud hooldusülesannet. Kui isand või emand on nii rumal, et lõikab korraga liiga paljumetsa või jätabviinamarjaistandused hooletusse või lasebloomakarjaväärtusel langeda, võivad hertsogkonna inimesed üles tõusta ning tulla kuninga juurde õigust nõudma. Nii on juhtunud ja kõik ülikud on sellest teadlikud, et nii võib juhtuda. Rahva heaolu kuulub rahvale ja neil on õigus häält tõsta, kui nendehertsog selle eest hea ei seisa. (lk 99)
Näiteks ütles Chade mulle, et ma pean järgmisel päeval minemakokk Sara juurde ja küsima, kas selle aastapeekon on lahjem kui eelmise aasta oma. Ja siis pidin ma samal õhtul koguvestluse Chade'ile niitäpselt kui võimalik ette kandma ning vastama tervele hulgaleküsimustele selle kohta, kuidas Sara seisis, kas ta oli vasakukäeline, kas ta tundus olevat kõva kuulmisega ning mida ta tol hetkel valmistas. Minuhäbelikkust ja sõnakehvust ei peetud kunagi piisavaks vabanduseks, kui ma selliseülesandega hakkama ei saanud, ning ma avastasin, et kohtusin ja suure hulgalossis elavateteenijatega ja õppisin neid tundma. Kuigi mu küsimused pärinesid Chade'ilt, olid nad kõik väga rõõmsad minu huvi üle ja väga altid omateadmisi minuga jagama. Täiesti tahtmatult hakkasin ma endale kogumakuulsust kui "taibukas nooruk" ja "hea poiss". Aastaid hiljem mõistsin ma, et õppetund ei seisnenud ainultmälu harjutamises, vaid ka selles, kuidas sõbruneda tavainimestega ja aru saada nende mõtteviisist. Palju kordi pärast seda onnaeratus,kiitus, et mu hobuse eest on hästi hoolitsetud, ja kiire küsimus tallipoisile andnud mulle sellistinformatsiooni, mida muidu ka kogu kuningriigi varanduse eest poleks tema käest kätte saadud. (lk 101)
"Sind tuleb kas ühel või teisel viisil paika panna. Kaslaibana või kuningatööriistana."
"Kuninga tööriistana. Või nii." Mind valdasängistus. Põgus nägemuskollasteteede kohal kummuvastsinisesttaevast ning sellest, kuidas ma ise Tahmiku seljas mööda neid teid rändan, haihtus. Mulle tulid silme ette hoopis oma kuutides olevad jahikoerad või peakotiga ja kammitsetudhaugas, kes istus kuningarandmel ja keda lasti lahti ainult selleks, et ta täidaks kuningakäsku.
"See ei pruugigi nii halb olla," lausus Chade vaikselt. "Suurema osavanglatest loome me endale ise. Ja iga mees loob ka omavabaduse." (lk 126–127)
"Aga miks ma peaksin tedaleinama?" küsisin ma Chade'ilt, sest polnud julgenud küsida seda Burrichilt. "Ma isegi ei tundnud teda."
"Ta tegi mind suvalisenaisega. Kui ta minust teada sai, läks ta ära. Isa! Ta ei hoolinud minust mitte kunagi." Seda lõpuks valjusti välja öeldes valdas mindtrots. Burrichi sügav andunud leinamine ja nüüd ka Chade'i vaiknekurbus tegid mind maruvihaseks.
"Sa ei tea seda kindlalt. Sa kuuled ainultkuulujutte. Sa ei ole veel piisavalt vana, et mõnda asja mõista. Sa ei ole kunagi näinud, kuidaslind meelitabvigastust teeseldeskiskjaid oma poegade juurest eemale." (lk 142)
"Sinu isa surm peaks olema sulle praegu ja alatiseks piisavakshoiatuseks. Sa oled sohik, poiss. Me tähendame alatiriski ja haavatavust. Me oleme alati asendatavad. Välja arvatud siis, kui me oleme hädavajalikud nende endaturvalisuse tagamiseks. Ma olen neil viimasel paaril aastal sulle päris palju õpetanud. Aga pea seda õppetundi kõige tähtsamaks ja hoia seda alati meeles. Kui sa kunagi teed nii, et nad sind enam eivaja, siis tapavad nad su ära." (lk 145)
"Kas sinul oli see samamoodi? Sinu esimene kord?"
Ta põrnitses oma käsi ja muljus korraks sõrmedega erepunaseidarme, mis täppidena tema vasakut käeselga katsid.Vaikus püsis, kuid ma ootasin.
"Ma olin sinust aasta võrra vanem," ütles ta lõpuks. "Ja ma pidin lihtsalt seda tegema, mitte otsustama, kas seda üldse tegema peab. Kas sulle sellest piisab?”
Ma tundsin järsku endalegi arusaamatuthäbi. "Küllap vist," pomisesin ma.
"Väga hea. Ma tean, et sa ei mõelnud midagi halba, poiss. Aga mehed ei räägi ajast, mille nad koos daamigalinade vahel veedavad. Ja salamõrtsukad ei räägi... oma tööst." (lk 159)
Hertsogkondadeajalugu on uurimus nendegeograafiast. See oli kuningas Shrewdi õukonna kirjutaja Fedwreni üks lemmikütlusi. Ma ei saa öelda, et ma oleksin leidnud kunagi midagi, mis oleks sellevaleks tunnistanud. Vahest on kõik ajalood tegelikult jutustused looduslikestpiiridest.Meri jajää, mis asusid meie ja välis-saarlaste vahel, muutsid meid eri rahvasteks ning hertsogkondade rammusad rohumaad ja viljakadaasad tegid meistvaenlased; vahest see moodustabki hertsogkondade ajaloo esimese peatüki. (lk 161)
Ta [emand Thyme] seadis ennastkandetoolis kesetpatju,tekke, loomanahku jarätte sisse ning käskis kenasthommikust hoolimata kohe kandetoolikardinad alla lasta ning kinnitada. Kaks väikest teenijatüdrukut, kes olid teda abistanud, silkasid õnnelikult minema ja jätsid mind seega tema ainukeseks teenindajaks. Mul langessüda saapasäärde. Ma olin arvanud, et vähemalt üks neist reisib koos temaga kandetoolis. Kes pidi hakkama hoolitsema tema isiklike vajaduste eest, kui tematelk üles pannakse. Mul polnud õrna aimugi, kuidas hoolitseda naise, rääkimata siis veel vana naise eest. Ma otsustasin järgida Burrichinõuannet selle kohta, kuidas peab noor mees vanemate naistega käituma: tuleb olla tähelepanelik javiisakas,rõõmsameelne ning meeldivakäitumisega. Kenavälimusega noorel mehel pole raske vanema naise heakskiitu võita. Burrich ütles nii. (lk 163)
Ja nii ma Verityle ka järgnesin. Kui ta möödakoridori edasi läks, astusid teisedki meie saatkonnast oma kambritest välja ning liitusid printsiga. Kõik olid ehitud kõige peenemate rõivaste jaehetega, et kasutada võimalikult hästi ära võimalust lasta ennast näha ja kadestada ka väljaspool Hirvelossi. Minukäiste suurus tundus päris mõistlik, võrreldes sellega, millega uhkeldasid mõned teised. Vähemalt polnud mujalatsid ehitud väikestekellukeste või õrnalt krabisevatemerevaiguhelmestega. (lk 173)
Kelvari emand Grace oli minust vaevaltneli võiviis aastat vanem ning ta oli ehitud nagu harakapesa. Ma ei olnud kunagi varem näinud ehteid, mis oleksid andnud tunnistust nii räigestpillamisest ja nii vähesest maitsest. Ta istus oma kohale selliste kärsitutežestide ja viibutuste virvarris, et meenutas mulle lindu, kes püüab vastassoo esindajale kõigi vahenditega muljet avaldada. Temalõhnad uhtusidlainena üle minu ja ka nendehind oli hoopis kõrgem kuililledel. Ta oli endaga kaasa võtnud väikesekoera, kes koosnes ainult siidisest karvast ja suurtest silmadest. Naine seadis koera endale sülle, kudrutades üle tema teistega edasi, ning väikeloom surus ennast tema vastu ja asetas koonu lauale. Ning kogu selle aja vältel oli naise pilk naelutatud prints Verityle, püüdes teha kindlaks, kas teda oli märgatud ja kas ta oli ka muljet avaldanud. Mina aga vaatasin, kuidas Kelvar jälgis oma naise püüdeid Veritygaflirtida, ja mõtlesin omaette: siin peitub vähemalt pool, kui mitte enamgi meie hädadest valvetornide mehitamisel. (lk 174)
Narri soolise kuuluvuse üle on palju vaieldud. Kui üks isik, kes oli noorem ja otsekohesem kui mina, pöördus kord tema poole sellekohase otsese küsimusega, vastas Narr, et see pole kellegi teise asi peale tema enda. Seda pean möönma ka mina ise.
Mis puutub tema võimesse nähatulevikku ja selle häirivalt ebamäärastesse vormidesse, siis polegi jõutud ühiselearvamusele, kas selle põhjustajaks on rassiline või individuaalne tegur. Mõned usuvad, et ta teab kõike, mis tulevikus juhtub, ning ka seda, kui keegi kusagil temast räägib. Teised arvavad, et tegelikult on selle taga vaid tema suur tahtmine öelda: "Ma ju ütlesin sulle!" ning et ta võtab oma kõige ähmasemad ütlused ning väänab neid hiljem nii, nagu oleksid need olnudettekuulutused. (lk 180)
Ma ei ole kunagi kohanudsõdurit, kes poleks teadnud, kus asubköök. (lk 181)
"Ma nägin unes naist, kes kõneles tarku sõnu ja liitis kolm tugevat meest ühtseksmüüriks, mida punalaevnikud ei suutnud purustada. Ta seisis nende ees ja tema käes olidkalliskivid ja ta ütles: "Las vahitornid säravad heledamini kui kalliskivid nendessõrmustes. Las ärksad sõdurid nendestornides ümbritsevad meiekallast, nagu needpärlid ümbritsesid minukaela. Las saavad lossid uuesti kindlustatud kaitseks nende eest, kes meie rahvast ähvardavad. Sest ma seisan rõõmuga ehtimata nii kuninga kui ka lihtinimese ees ning saagu meie rahvast kaitsvad rajatised kalliskivideks meie maal." Ja kuningas ja ülikud olid rabatud tema hingetarkusest jaüllast käitumisest. Aga kõige rohkem armastasid teda tema oma inimesed, sest nad teadsid, et taarmastab neid rohkem kuikulda jahõbedat."
See kõlas kohmakalt ja mitte pooltki nii hästi, kui ma olin alguses lootnud. Kuid see mõjus emand Grace'ile. Ma peaaegu nägin, kuidas ta kujutles end sirge seljaga ja üllana kuninga ees seismas ning teda omaohvriga jahmatamas. (lk 187)
Ma hoidsin Tahmiku küljest kinni ja julgustasin teda, lootes, et tema tervemõistus juhib meid rannal põleva kahvatu laternavalguse poole. Chade'i hobust hoidsin ma pikaköie otsas, sest ma ei tahtnud, et ta rabeleks liiga meie lähedalvees. Meri olikülm ja taevasmust ning kui mul oleks olnud vähegi mõistust, oleksin ma soovinud olla kusagil mujal, kuid igas poisis on midagi, mis võtab ilmatu raske ja ebamugavakogemuse ning teeb sellest isikliku väljakutse jaseikluse. (lk 201)
Selöösel lahendasin ma veel ühe osamõistatusest, mida Burrich oli endast minu jaoks kujutanud. Sest on kummaliselt lihtne andaotsustamine üle kellelegi teisele ja öelda talle: "Sina juhid ja mina järgnen ning ma usun vähimagi kõhkluseta, et sa ei vii mind surma võivalu juurde." Sel ööl, kui me hobuseid karmilt tagant sundisime ja Chade meid pelgalt öise taeva abil juhtis, ei mõelnud ma kordagi sellele, mis võiks meiega juhtuda, kui me teelt eksiksime või kui hobune end õnnetult libisedes vigastaks. Ma ei tundnud oma tegude eest mitte mingisugustvastutust. Järsku oli kõik muutunud kergeks ja selgeks. Ma lihtsalt tegin kõike, mida Chade käskis mul teha, ning uskusin, et kõik läheb hästi. Mumeeleolu püsis selleusu najal kindlalt kõrgel ning millalgi tol ööl taipasin ma: see oligi see, mida Burrich oli saanud Chivalrylt ja mille järele ta nii kibedastiigatses. (lk 202)
Emand Patience seisis omaõuedaamiga rääkides minust umbes käeulatuse kaugusel.
"Mul ei ole kõht tühi, ausõna, tänan väga," pahvatasin ma, enne kui Laccy jõudis püsti tõusta. "Ma olen siin, sest mul kästi end hommikuti teie käsutusse anda nii kauaks, kui te seda soovite."
See oli hoolikas ümbersõnastamine. Tegelikult oli kuningas Shrewd mulle öelnud, et "mine igal hommikul tema kambrisse ja tee, mida iganes sa tema meelest tegema peaksid, nii et ta jätaks mind lõpuks rahule. Ja tee seda niikaua, kuni ta on sinust niisamatüdinud, nagu olen mina temast." (lk 253)
Neid, kes võpatasid või tuikusid, süüdistatinõrkuses. Terve päeva heitis ta [Galen] meile ette meie väärtusetust ja kordas, et ta oli nõustunud meid õpetama vaid kuninga korraldusel. Naisi ei teinud ta märkamagi ja kuigi ta rääkis tihti printsidest või kuningatest, kes olid taidu oma kuningriigi kaitsmisel kasutanud, ei maininud ta kordagiprintsesse võikuningannasid, kes olid sedasama teinud. Samuti ei andnud ta meile kordagi ülevaadet sellest, mida ta kavatses meile õpetada. Meile jäi vaid temaharjutuste külmus jaebamugavus ninghirm selle ees, millal meid järgmine kord lüüakse. Ma ei tea, miks me püüdsime seda taluda. Meist tehti niivõrd ruttukaasosalised meie endaalandamises. (lk 282)
Taid on oma kõige lihtsamal kujul mõttesild kahe inimese vahel. Seda saab kasutada mitmel viisil. Näiteks saab sõjapealiklahingu ajal anda oma alluvatele otse lihtsamal teavet ja käske, kui needohvitserid on selle vastuvõtmiseks ette valmistatud. Taidu meisterlikult valdav inimene võib oma oskuse abil mõjutada isegi ettevalmistamatameeli ja vaenlasi, täites neid hirmu,segaduse või kahtlusega. Nii andekaid mehi on vähe. Aga kui keegi on taius äärmiseltandekas, võib ta proovida rääkida otse Elderlingidega, kes jäävad alla vaid jumalaile endale. Vaid vähesed on julgenud seda teha ja neist vähestest saavutasid veelgi vähesemad selle, mida nad palusid. Sest nagu öeldakse: sa võid Elderlingidelt küsida, kuid nendevastus ei pruugi olla vastus sinu küsimusele, vaid sellele, mida sa oleksid pidanud küsima. Ja vastus sellele küsimusele võib olla selline, mida kuuldes inimene enam elada ei suuda. (lk 286)
"Hirmu abil ei saa õieti midagi õpetada," sõnas Burrich kangekaelselt. Ja lisas siis leebemalt: "Vaid halbõpetaja püüab juhendada löökide jahoopidega. Proovi hobust niimoodi taltsutada. Või koera. Isegi kõige kangekaelsem koer õpib avatud käest paremini kui malakast." (lk 299)
"Verity vääribkaaslast, mitte kaunistust oma käisele," vaidlesin ma põlglikult vastu. "Kui mina oleksin Verity, tahaksin ma naist, kes oskab midagi teha. Mitte ainult ehteid valida või ise omapatse punuda. Ta peaks oskama särki nõeluda või omaaeda pidada või teadma midagi erilist, mis on omane ainult talle, näitekskirjakunsti võitaimeteadust." (lk 318)
Verity langetaspilgu kätele ja nende kahvatulnahal selgesti eristuvatele lahingu- ja tööarmidele. Ma tajusin tema sõnades tanime, kui ta vaikselt lausus: "Ma olen alati olnud sinu teine poeg. Chivalry järel, kellel oliilu,jõud jatarkus. Ja nüüd Regali järel, kellel onkavalus,sarm jaupsakus. Ma tean, sa arvad, et tema sobiks paremini sinu järel kuningana valitsema kui mina. Ma ei vaidle sulle üldse vastu. Ma sündisin teisena ja mind kasvatati teisena. Ma olen alati arvanud, et minu koht ontrooni taga, mitte selle peal. Ja kui ma arvasin, et Chivalry sulle sellel kõrgel kohal järgneb, polnud mul selle vastu midagi." (lk 383)
Verity ohkas raskelt. "Ei. Ma tean. Kõike seda räägib taiuväsimus, mitte mina. Vähemalt üks meist peab selge pea säilitama ja toimuvat terviklikult nägema. Minu jaoks seisneb see kõik vaid selles, et tuleb meeltega kuulatada, eristada laevurittüürimehest, nuuskida välja salajased hirmud, mida saab taiuga võimendada, ning leida lõpuksmeeskonna nõrgema vaimuga liikmed, kelle kallale kõigepealt asuda.Magades näen ma neidunes jasüües jäävad nad mulle kurku kinni. Te teate, isa, et see ei ole mulle kunagi meeldinud. See hiilimine ja inimesteteadvuses luuramine ei ole minu arvates kunagi olnud sõdalasele kohane tegevus. Andke mullemõõk ja ma sorin heal meelel nende soolikates. Ma tapaksin mehe pigem mõõgateraga, kui saadaksin talle kallale tema enda mõtetes peituvadhagijad." (lk 385)
"Isa, ütelge neile, et see tuleb edasi lükata. Ma lähen talle järele niipea, kui maad katab korraliklumevaip ja õnnistorm kõiklaevad nendesadamaisse piitsutab."
"Ma ei saa. Selleks ajaks, kui kevad nende mägedeni jõuab, onilm siin juba selge ja laevnikud meie ukselävel. Nad peaksid seda ju ometi mõistma!" (lk 387)
Ta [Patience] võttis väljakõrvarõnga ning hoidis seda minukõrva juures. "Liiga väike," pomises ta. "Mis mõtet on ehete kandmisel, kui keegi teine neid ei näe?" Ta hoidis käes ja heitis samasuguste kommentaaride saatel kõrvale veel mitu ehet. Lõpuks võttis ta kätte ühe, mis nägi välja nagu hõbedasevõrgu tükk, millesse on jäänud sinine kivi. Ta tegi selle kohalgrimassi ning noogutas siis vastumeelselt. "Sel mehel on maitset. Tal võib küll paljust muust puudus olla, kuid tal on maitset." Ta tõstis selle uuesti minu kõrva juurde ning lükkas ilma igasuguse hoiatuseta nõela läbi minukõrvanibu. (lk 401)
Ma kergitasinkulmu. "Kõhulahtisti? Pulmakingiks? Võib-olla mõned peaksid seda kohaseks, aga mina viintaimi, mida saab mägedes istutada ja kasvatada. Ma ei usu..."
Ma võtsin kukru segaste tunnetega vastu. See oli erakordselt tugevatoimeline lahtisti. "Ma tänan sind, et sa minu peale mõtlesid. Aga tavaliselt reisihaigused mind ei vaeva ja..."
"Kas sa tahad ehk mulle millestki rääkida?" Ma püüdsin hääletooni kergeks ja naljatlevaks teha. Ma igatsesin tol hetkel taga Narri tavalisi kõveraid ilmeid ja|pilkamisi.
"Ainult seda, et sa talitaksid arukalt ning sööksid neidtoite, mida sa oma käega pole valmistanud, väga tagasihoidlikult või üldse mitte."
"Kõigil söömingutel japidustustel, mis seal toimuvad?"
"Ei. Ainult nendel, mille ajal sa soovid ellu jääda." (lk 403)
Ja nüüd lõpuks sain ma aru, et meie toolikandjad, kes meidveini ja kookidega tervitasid, polnud mitte teenijad, vaid kuningliku perekonna naised, Verity kihlatu vanaemad,tädid ja nõod, kes kõik pidasid kinni Jhaampe tavast ning teenisid oma rahvast. Mõte sellest, et ma olin nendega nii sundimatult ja õdusalt lobisenud, ajas mulle hirmujudinad peale ning ma kirusin uuesti mõttes Regalit, kes selle asemel, et saata meile teavet nende inimestekommete kohta, läkitas pikanimekirjariietest ja ehetest, mida me pidime talle kaasa viima. Minu kõrval seisev vana naine oli seega kuninga endaõde. Ta ilmselt märkas minu segadust, sest ta patsutas mulle mõistvalt õlale ning naeratas, kui ma püüdsin näostpunaseks minnes jakogeldes oma vabandust esitada.
"Sest te ei ole ennast millegagi häbistanud," teatas ta mulle ning palus mul siis kutsuda teda mitte "kõrgeauliseks emandaks", vaid Jonquiks. (lk 421)
Ta ei olnudnaistemees, kuid tema maitse naiste suhtes oli selge igaühele, kes oli piisavalt kaua tema läheduses viibinud. Ja need, kellele ta naeratas, olid tavaliselt väikesed, ümarad ning tumedat verd naised, tihtilokkis juuste, plikalikunaeru ning väikeste pehmete kätega. Kuidas suhtuks ta sellesse pikka kahvatusse naisesse, kes riietus lihtsalt nagu teenija ning teatas, et tunneb ise aiatöid tehes suurtnaudingut? Vestluse arenedes avastasin ma, et ta võis rääkidajahikullidest ning hobuse aretamisest sama vabalt nagu tallimees. Ja kui ma küsisin temalt, kuidas ta oma vaba aega veedab, rääkis ta mulle väikesestsepikojast ja metallitöötlemise riistadest ning kergitasjuukseid, et näidata mulle omatehtud kõrvarõngaid. Neil olid oskuslikult sepistatud hõbedased lilleõie kroonlehed, mis hoidsid oma embuses väikest kalliskivi otsekui kastetilka. Ma olin kunagi öelnud Mollyle, et Verity väärib asjalikku ja tegusat naist, kuid nüüd kahtlesin ma, kas Kettricken suudab teda veedelda. Ma teadsin, et Verity austaks teda. Kuid kas kuninga ja tema kuninganna vahelaustusest piisaks? (lk 426)
Ta heitis pilguuksele hetk enne seda, kui Kettricken sealt sisse astus. Kui ta oli tuppa sisenenud, lükkas Rurisk eesriide ette ning võttis õe käestkandiku. "lstu maha," ütles ta talle karmilt. "Ja vaata, milline on teine mõrtsukaga käitumise viis." Rurisk tõstis kandikult raske kruusi ning jõi sellest suure lonksu, enne kui kruusi mulle ulatas. Ta heitis Kettrickenile veel ühe pilgu. "Ja kui see oli mürgitatud, siis tapsid sa just praegu ka oma venna." Ta murdis õunakoogi kolmeks tükiks. "Valige üks," sõnas ta mulle, võttis siis selle tüki endale ning andis minu järgmise valiku Kettrickenile. "Et te veenduksite, et toidul ei ole midagi viga."
"Ma ei näe erilistpõhjust, miks te peaksite andma mullemürki täna hommikul pärast seda, kui te tulete ja ütlete, et mind mürgitati eileõhtul," tunnistasin ma. Kuid mu maitsemeel oli ärgas ja otsis vähimatki kõrvalmaiku. Midagi sellist aga polnud. See oli rammus kihiline kook, mis oli täidetud küpsetatudõunte ningvürtsidega. (lk 435)
[Rurisk:] "Öelge kuningas Shrewdile järgmist. Meierahvaarv kasvab, kuid meie käsutuses olev haritav maa on piiratud.Metsloomad suudavad elus hoida vaid teatud arvu inimesi. Saabub aeg, mil maa peab avama ennastkaubandusele, eriti nii kivine ja mägine maa, nagu on seda minu oma. Te olete võib-olla kuulnud, et Jhaampe tavade kohaselt on valitseja oma rahva teener? Mina teenin neid järgmisel kombel. Ma panen oma armastatud õe mehelelootuses võita oma rahvaleteravilja, kaubateid ja madalmaadekaupu ning karjatamisõigusi aasta külmal perioodil, kui meie karjamaid katab lumi. Selle vastu olen ma valmis andma teile lisaks ka palke, võimsaid pikki palke, mida Verity oma sõjalaevade ehitamiseks vajab. Meie mägedes kasvavad valgedtammepuud, millesarnaseid te pole kunagi näinud. Minu isa poleks sellega nõus. Tema suhtub elavatepuude lõikamisse vanamoodsalt. Ja nagu Regalgi, peab ta teie rannikut kohustuseks, teieookeani suureks tõkkeks. Aga mina näen seda nagu teie isa – laia, kõikidesse suundadesse kulgeva teena ja teie rannik on juurdepääs sellele. Ning ma ei näe midagi halba selles, kui kasutatakse iga-aastastesüleujutustes ja tormides langenud puid." (lk 436–437)
Peagi tulid teenijad sooja- ja külmaveekannudega ningpuuvilja jajuustu täis vaagnaga. Manitsedes ennast, et need "teenijad" võivad olla parema päritoluga kui mina ise, kohtlesin ma neid suure viisakusega ning mõtlesin hiljem endamisi, kas polegi see mitte harmoonilise majapidamisesaladus, et nii teenijat kui kuningat koheldakse võrdse viisakusega. (lk 437–438)
[Burrick:] "On parem, kui me püsime lahus, poiss. Parem meile mõlemale. Seal, kus pole arusaamist, ei saa olla ka mingeidarusaamatusi." (lk 443)
Ma kavatsesin tagasi Hirvelossi minna ning Shrewdile ja Chade'ile ette kanda. Kui nemad ütlevad, et ma olin valesti otsustanud, siis võivad nad minuga oma äranägemise järgi talitada. Kuid ma mäletasin Regali enda häält, mis kunagi ammu oli Shrewditsiteerinud. Ära tee midagi, mida sa ei saa olematuks teha, enne kui sa pole kaalunud, mida sa pärast selle tegemist teha ei saa. (lk 447)
Unenäos seisis minuvoodi kõrval Narr. Ta vaatas mind ning raputas pead. "Miks ma ei suuda selgelt rääkida? Sellepärast, et sina muudad kõik nii segaseks. Ma näen läbiuduristteed ja kes sellel alati seisab? Sina. Kas sa arvad, et ma hoian sind elus sellepärast, et ma olen sinust niivõrd lummatud? Ei. Ma teen seda sellepärast, et sa lood nii paljuvõimalusi. Elades annad sa meile rohkemvalikuid. Mida rohkem on valikuid, seda suurem on võimalus jõuda rahulikku vette. Nii et ma ei säilita sinu elu mitte sinu enda, vaid Kuue Hertsogkonna pärast. Ja sinul lasub samasugune kohustus. Edasi elada, et teistele võimalusi luua." (lk 449)
"Asjalood on järgmised. FitzChivalry avastas täna õhtul, et ta on juba surnud mees. Liiga paljud inimesed teavad, et ta onsalamõrtsukas. Kui ta mu tapab, siis tapad sina tema. Kui ta mind ei tapa, siis kuidas saab ta minna koju oma kuninga ette? Isegi kui kuningas talle andestab, teab poolõukonda, et ta on salamõrtsukas. See muudab ta kasutuks. Kasutud sohilapsed on kuninglikule perekonnale vaid kohustuseks." Rurisk lõpetas omaloengu klaasi põhjani kummutamisega. (lk 461)
Diplomaatia kunst seisneb selles, et sa tead oma vastase saladusi paremini kui tema sinu omi. (lk 469)
August põrnitses teda ning lahkus siis.Sirmi ei ole võimalik kuigi edukalt pauguga sulgeda, kuid ta proovis sellegipoolest. (lk 476)
Regal ei märganud midagi. Ta tiris multsaapad jalast ning pani need kõrvale. "Vaata, sohik," ütles ta hingetõmbekspausi tehes. "Halastamatus loob omadseadused. Seda õpetas mulle minu ema. Inimesed kardavad meest, kes tegutseb pealtnähatagajärgedest hoolimata. Käitu nii, nagu ei saaks sind keegi puudutada, ja keegi ei julgegi sind puudutada." (lk 481)
[Regal:] "Minimaalsedalibid ajavad asja ära. Kui ma püüaksin liiga agaralt süütu paista, siis võivad inimesed arvama hakata, et see läheb mulle korda. Nad võivad hakata ka ise asja vastu huvi tundma. Nii et ma lihtsalt ei tea midagi." (lk 481)
