Vend Vahitorn kui äsjaavastatudautoriteet kuninglikusuguvõsa küsimustes raputas pead.
"Ei tea, et patriits endast otseselt ohtu kujutaks," ütles ta. "Ta pole ju tegelikulttürann kui selline. Pole nii halb kui mõned eelmised. Ma tahan öelda, et tema otseselt ju eirõhu."
"Mind rõhutakse kogu aeg," kuulutas vend Uksevalvur. "Tööl rõhub meister Critchley mind hommikul, päeval ja õhtul, karjub minu peale ja puha. Ja juurviljapoe moor, see rõhub mind ka kogu aeg."
"Täpselt," nõustus vend Krohvija. "Minu majaperemees rõhub mind nii mis kole. Kolgib uksele ja jahvatab mingistüürist, mis mina talle võlgu olevat - see on häbitu vale. Janaabrid rõhuvad mind terve öö otsa. Ma räägin neile küll, et ma töötan kogu päeva, inimesel peab olema mingi aeg, millaltuubamängu õppida. See on selge rõhumine, see ta on. Kui mina pole rõhuja kanna all, siis ma küll ei tea, kes üldse on."
"Kui nii võtta - " lausus vend Vahitorn aeglaselt - "siis minunaisevend rõhub mind pidevalt sellega, et tal on see uushobune jatõld, mille ta ostis. Minul tõlda pole. No öelge, kus on siinõiglus? Ma vean kihla, etkuningas ei laseks sellisel rõhumisel jätkuda - inimeste naised rõhuvad, et miks neil pole uut tõlda nagu meie Rodney'l ja niimoodi..."
Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, 2002, lk 16
