Ja ma nägin taas kõiki rõhumisi, mida pandi toimepäikese all, ja vaata, seal olid rõhutute pisarad, aga neil ei olnud trööstijat! Nende rõhujate käes olivõim, aga neil ei olnud trööstijat.
Ja vaata,linnas oli keegi patunenaine, ja kui see sai teada, etJeesus istub variserimajaslauas, tõi ta alabasterriista mürriõliga
38 ja astus tema taha tajalgade juurde, hakkas nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid omajuustega jasuudles tema jalgu ja võidis neid mürriõliga.
Ma ütleksin Alamkojale, nagu ma ütlesin ka valitsuse moodustajatele: "Mul ei ole pakkuda muud kuiverd, vaeva, pisaraid jahigi". Meie ees on kõige raskem katsumus. Meie ees on palju, palju pikki kuid võitlust ja kannatusi.
I would say to the House, as I said to those who have joined this Government: 'I have nothing to offer but blood, toil, tears, and sweat.' We have before us an ordeal of the most grievous kind. We have before us many, many long months of struggle and of suffering.
Winston Churchill, kõne Suurbritannia parlamendi alamkojas pärast peaministri ametisse asumist, 13. mai 1940, The Official Report, House of Commons (5th Series), vol. 360, c. 1502.
Sibulake Cipollino oli sibulapapa Cipollone poeg ja tal oli seitse venda: Sibul-nips, Sibul-sips, Sibul-tips ja nii edasi – kõige sobivamad nimed ühele ausale sibulaperele. See oli lahke rahvas, seda peab kohe tunnistama, aga kõik paraku hädavaresed.
Mis sinna parata - kui sünnid maailma sibulana, siis on pisarad omast käest! (lk 5)
Vaene Cipollino! Järsku näis talle, et ta ei näe enam paremasilmaga, aga see oli tilluke pisar, mis tahtis maksku mis maksab välja pääseda.
"Tagasi, lollike!" käratas Cipollino ja surushambad kokku, et mitte nutma puhkeda.
Kohutatud pisarake tegi ümberpöörd ega näidanud enam nägugi. (lk 7)
Valentin nägi ainult ema tühja tooli laua otsas, ja kui tädi Lavinia ema mahajäetud kohale istus, ei hakanud Valentin üksnes seepärast valjusti nutma, et mõtles: just täna sai ta üheksa-aastaseks ja on tegelikult juba suur poiss. Tädi Lavinia võiks äkki veel arvata, et tal on õnnestunud mingi terava märkuse abil teda tönnima panna, Valentin aga oleks tädi silma all lasknud välja voolata pigem kogu oma vere kui ainsagi pisara.
Ma paistsin olema ainuke endale tuttav isik, kellel poleplaani, mis tõstaksmaailma jalule ja pühiks pisara igastsilmast. Mõni ime, et ma end omal maal võhivõõrana tundsin.
Mereveelt peegelduvadlõkked, millesse kukuvad särinallapsevanemate pisarad, mis on esile kutsutudõpikute ja töövihikute kaanetamisest tingitudtülpimusest. See kõik tähistabsuve nukrat lõppu jasügise vääramatut saabumist.
Üks rikaskaupmees seisis Kord vaekausi ees Ja vaese lesekuldtükk Talvaagis kausi sees. /---/ "Kuldtükk on taksist kergem, Ei jookse enam ta: Ei või tast rohkem anda Kui paljalt poole ma!"
"Ei see või õige olla: Ta terve täieste! Ma palun, kulla herra: Teist korda kaaluge!"
Ja palav pisar veeres Kuldtüki kausisse. Kuid kaupmees kostis külmalt: "Vaev tühi tõeste!"
Ta siiski kaalus jälle Ja vaagis teravalt Ja vaata: kuldtükk vajus Vaepommist raskemalt.
Siis maksis täiehinna Ta sõnalausmata. Oh lese silmapisar, Kui palju kaalud sa!
Jaan Bergmann, "Lese silmapisar", rmt: "J. Bergmann'i Laulud", 1901,cit. via "Eesti ballaad", koostanudArne Merilai
Mu elupõlv nii sapine ja viha, Täis kihvti, valurikkaid pisaraid, Kus nurja läinud püüdeid pühamaid, Ja surnud ilutseva hinge iha...
Madrustekõrtsis, kus viiul vingus, naerdi, hõisati, pisaraid valati. Higileitses, tubakavingus hommik saabus nii nagu alati.
August Sang, "Öö sadamas", kogus "Emajõe unisel veerel", lk 11
Aganoodid mõtlesidre-minoorile ja veelgi rohkemisemajandavale komponistile ״Kui hästi me temaga läbi saime..." Ja suured poolnoodid valgusid pisaraid täis just nagusilmad
Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92
sa seisadmere kaldal ja vaatad, ta tuleb merest – kuldsarvedegalehm, temas on kõigi sinu tulevastelastelaste pisarad
_-_WGA25578.jpg)
