Tillukesekadaka all aianurgas kulu jasambla sees oli linnupesa. Väike kuueaastane Anni oli ta praegu üles leidnud ja vahtis nüüd suuril imestavailsilmil linnupoegade pääle. Ta tahab kummardada ja neid kollasenokalisi saksu ligemalt vaadata. — Ai! — Vaata ette,laps, mina olen majahoidja, sõnas kadakas. — Ah, härra kadakas ja majahoidja, miks sa mind nii valusasti torkad? kaebas Anni. — Ära pane pahaks, väike suhkrusuukene, minu amet nõuab seda — kellega on mul au rääkida? — Mina olen Anni, Liisikese õde, ja tahan linnupesa juurde jutule minna. Eks sa luba seda, kadakaonu? — Häämeelega, kui sa Liisikese õde oled, tema käib tihti meie saksu vaatamas. — Tänan, kadakaisand! — Aga ole sa hästi ettevaatlik, et sa vallatust ei tee. Majaprouasisask ei ole praegukodu ja ta nutaks siis, kui tema väikestele keegi haiget teeks. — Küll ma oskan. — Anni pidas lahke kadaka õpetust meeles ja kummardas pää alamale.
Teisel emalinnul oli oma kaasaga samuti raskusi, kuid need olid teist laadi. Too oli vahest liigagi püüdlik. Näis, et ta on endale pähe võtnud kas või mäed paigast nihutada, et tema pojukesed saaksid kõige paremini vooderdatud pesa kogu koloonias. Kahjuks ei olnud tal aga üldse silmamõõtu, ja kuidas ta ka ei püüdnud, ei suutnud ta oma pesa suurust meelde jätta. Ta pöördus koju tavaliselt rõõmsa, ehkki veidi summutatud sidinaga, kandes nokas kana- või kalkunisulge, mis oli niisama suur kui kandja ise ja pealegi nii tugeva rootsuga, et seda ei saanud kokku painutada. Kaasa nägi mitu minutit vaeva teiselepoolele selgekstegemisega, et kuidas nad ka ei pingutaks ega püüaks, sellist sulge nad pesasse paika ei pane. Hingepõhjani pettunud isalind pillas sule lõpuks nokast - see maandus keereldes üha kasvavale hunnikule - ja lendas siis midagi sobivamat otsima. Veidi aja pärast oli ta tagasi, ägades lambavillanutsaku all, mis oli mullast ja sõnnikust nii känkras ja kõva, et linnul oli raske sellega pesani jõuda.
On aeg, etkotkas pesast välja lendab, sestkullide kari on kasvanud liiga suureks.
Karl Ristikivi, "Põlev lipp", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, lk 15
Kui võiksinunustada kõik ja alustada täiesti uuesti, tühjadekätega ja puhtasüdamega? See ongi, mida loodan siin teha. Olla nagu lind taeva all, nagu peoleo. Või hoopis nagukägu, kes ei ehita pesa ega hoolitse oma poegade eest...
Kukku! Kukku! ... See vana rõõmusWalesi laul, sellest võiks midagi teha ... Laulda nagu lind ... Mul ontiivad! Ükskõik kas need onmustad võivalged — malendan!
Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund 1966, lk 189
Kui ka tead, mismoodi see kõik on, siiski on huvitav hinge kinni pidades linnupessa vaadata. Ei hooli sellestki, et juba hallist ajast on vanarahvas küll lapsi, küll suuri inimesi hoiatanud linnupesi puutuda, peale hingatagi, sest lind jätab pesa maha. Ja seda ta ka teeb.
Aga noh, meie oleme ikka kõige targemad. Mis vanasti oli keelatud, ei pruugi seda praegu olla. (lk 32)
Mis see oli? Krigin. Mingi õrna ja hapra purunemine. Mitte kõrvaga kuulda, vaid kogu kehaga tunda — jalatallast juuste juureni taipasin, et olin astunud linnu munale. Kehas on judin, mis paigale naelutab. Halb on maha vaadata, kardan edasi astuda. Seisma jääda ka ei saa.
Nägin seda, mille eest linnud hoiatasid: olin jalaga tiirupesas. Pesa polnud enam. Elu hukkus selles enne, kui jõudis sündida. Mitte õnnetuse läbi — lainetest üle uhutud või röövlooma üles nuhitud, vaid inimese tallatud. Sellepärast, et ei hoolitud keelust, ei taibatud, kui õrn ja kaitsetu on elu lageda taeva all.
Püüdsin end koguni õigustada: on need siis pesad — kolm muna kivises lohukeses, teokarpide killud ja kruusakivid ümber. Munad prügikirjalised, merekivikesenäolised, võimatu märgata. (lk 33)
Harri Jõgisalu, "Väike-Viir", lk 32-33, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981
Jõulud on pyhad päevad, mil yks ajastaeg, ykselu on lõppemas ja algamas on uus. Päike on pesas ja päevad püsivad ühepikkused. Kuigivalgust on siis kõige vähem, on õhusõnne tõotavat kergust ja elevust. Toimub midagi erakordset – maa,loodus, pöörab ennast valguse, soojuse,toidu ja elu poole.
Pesa ongi essee teine keskne kujund, mis seostub pigemini poeetilise kui mütoloogilise mõttetasandiga, ja selle üle arutlebKrull lähtuvaltGaston Bachelard'i ruumipoeetikast. Loomislaulus asetub pesa Krullil vähemalt kahele teljele – läheduse ja seotuse omale. Kui aga Bachelard'i pesa puhul onturvalisuse jahapruse vastuolu kõrval oluline pesaümarus, siis Krull analüüsib pesa pigem kui keerulist punutist,võrku – pesa on "kosmiline seostevõrk, mis hoiab kõike olemasolevat koos" (lk 27). Ühtaegu habras ja turvaline, laieneb see põiming tänu kosmilisele loomisväele universumiks endaks: "Kui inimesed elavad jumalanna pesas, siis onkosmos nendekodu" (lk 27). Siin kajab vastu Bachelard'i pesaunelma "tõlge"metafüüsika keelde: "maailm on inimese pesa" ("Ruumipoeetika", lk 159).
Kotkas kasvatab omapoegi varjulises paigas, kõrgetelkaljudel, kuni nad suudavad enda eest ise seista. Aga ta peab nad ka turvapaigast välja ajama. Ta raputab pesa, tõukab nad vabasseõhku, et nad saaksid omatiibu proovida; aga ta lendab kaitsvalt nende all ja hoiab neid haiget saamast. Sama moodi teebJumal oma valitud rahvaga: ta tahab, et see oma "pesast välja läheks", julgelt lendaks ja teaks, et on alati vaid tema poolt kaitstud. Me peame omahirmud ületama, omamugavuse selja taha jätma ja tegutsema, sest tänaselpäeval ei pea suurem osa eestlasi end usklikuks.
Sest inimene on veel selles mõttes imelik lind, et tema teeb pesa talveks, mitte kevadeks. Aga kevad on parim ehitusaeg temalgi, see on kindel, ja Lõpmatuse rahvas on seda alati teadnud. Vihma ei saja iial, päevad on pikad ja üldse lihtsalt - nii on. Ehitus läheb. Sügisel jääd juures mõtlema. Ja suvel on palav. Aga kevadel: kõrs ja sulg, sammal ja oks muudkui aga lähevad vaheliti. Pääsukegi saab aru, mis sa teed. Kindlasti saab. Ehitad talle ulualust, et tal ikka oleks, kuhuoma pesa teha. Kuigi talle pole ju rohkem vaja kui et oleks katus peal ja seal all üks penn või palk, kuhu peale nokaga savi kanda ja vundament valada. Sellest aitab küll!
Inimene miskipärast kipub oma ehitamisega alati liiale minema. Vidiit.
Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 87
Minuisa seisabmaja juures tal on heavõluripilk ta loendab pääsukesi kas kõik jõuavad pärale tumerohelistelt väljadelt katuseräästa varju koduse räästa varju ümarate pesade rüppe
Juhan Viiding, "Laul sügavast düünist" kogus "Detsember" (1971), lk 25-26
võõrastele ütled sa ikka veel, et töötad ajakirjanikuna; hiljem loen uudist, et ciudad de mexico vindid ja varblased ehitavad sigaretikonidest pesi, sest nikotiin hoiab eemale kahjureid; teadlased on teinud statistikat, vintide pesast leiti konisid keskmiselt 48, varblastelt 38, ja ma mõtlen, et järgmine kord, kui me kohtume, tõesti, su magamata laugude servad, ja sinine nahk silmade all, ja linnuraamat oh sul ka, ja hirm, ja alakaal; pole mul vist annet mahedaid jutte rääkida, aga nüüd siis need vindid
Maarja Kangro, "Pesad" kogus "Must tomat" (2013), lk 29
