"Jah, muidugi," nõustub poeg. "Ilu on siiski peaaegu alati kõige tähtsam. Seda peab kaitsma igal juhul," ja nagu selleks, et emale rõhutada oma mõtte teist, olulisemat suunda, lisab ta viimased sõnad väikese pausi järel, kerge iroonilise naeratusega — "looduses muidugi." (lk 13)
Silvia Rannamaa, "Ühes kupees", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 8-18
Regal ei märganud midagi. Ta tiris multsaapad jalast ning pani need kõrvale. "Vaata, sohik," ütles ta hingetõmbeks pausi tehes. "Halastamatus loob omadseadused. Seda õpetas mulle minu ema. Inimesed kardavad meest, kes tegutseb pealtnähatagajärgedest hoolimata. Käitu nii, nagu ei saaks sind keegi puudutada, ja keegi ei julgegi sind puudutada."
... kõikiraudrüüsid oli nõiutud laulmajõululaule iga kord, kui keegi neist möödus. See oli tõesti juba midagi, kui kuulsid tühja kiivrit, mis teadis ainult pooli sõnu, laulmas "Kõik usklikud, tulge". Majahoidja Filch pidi mitu korda Peevesi raudrüüde seest välja tõmbama, sest Peeves oli end sinna peitnud ning täitnudlauludes tekkivad pausid omaenda leiutatudsõnadega, mis kõik olid väga ropud.
J. K. Rowling, "Harry Potter ja tulepeeker", tlkKrista ja Kaisa Kaer, 2000, lk 340
Okupatsiooni eest tuleb alati ja üksnes hoiatada; teistsugune mõtlemisviis viib interventsiooni õigustamiseni. Meieajaloo taustal või täpsemalt selle kaudu on niisugused hoiatused igal pool omal kohal. Teises maailmasõjas inimeste ja rahvastegi massilise hävitamise ja hukkumise meenutamine niisamuti. Kuid lahingute lõppemine Eesti NSV territooriumil ei tähendanud meie hävitamise ja tagakiusamise lõppu, vaid – küüniline küll – kõigest pausi relvastuse muutmiseks.
Vaikusel on palju olemisviise ja palju rolle, alates vaikusekohtadest (raamatukogu), rituaalidest (leinaminut), üle sotsiaalse staatuse märgi (laps räägib siis...), kuni keelelise ehk suhtleva vaikuseni välja.Keelest ei saa põhimõtteliselt rääkida ilma vaikuseta.Luule on mu jaoks alati kooslus keelest/häälest ja vaikusest. Vaikus (NB! mitte üksnes paus, vaid ka nt vaikus, mida väljendab tühi paberipind kirjapandud luuletuse ümber) on luule olemuslik omadus.
Oo, ma tahtsin pikalt panna kirja oma lause... Armas taevas, palun anna hingamisepause, pausikuristiku põhja, vaikusele pikkust, vaikimiseruumi tühja, - hinge tänulikkust.
Juhan Viiding, "Palve", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". KoostanudHasso Krull. Tuum 1998, lk 519
