Ema oli omal ajal rikkasperekonnasguvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terveSaksamaa läbi sõitnud, ja temasilmis olidsakslased üksainus nosupiipe suitsetav ja läbihammaste sülitav poesellide, käsitööliste jakaupmeeste kari või siis need keppsirgedsõduri moegaohvitserid ja äripäevastenägudegaametnikud, kes kõlbavad ainult mustatööd tegema, hoolsaltraha kokku kraapima, labastkorda pidama,igavat, reeglipärastelu elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedatekätega, filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.
"Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen javalgesärk selga, pangu talakksaapad jalga, tõmmaku kas võikollasedkindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavadnaasklit või vähemalt orkestrandiviiulipoognat."
Koju! Koju! Lõpuks ometi! Ta lükkab lahti aiavärava. Seal pagaritööstuses onisa. Ta seisabvalgetes riietes omapannide keskel. Ta on suur ja kindel nagu alati, ja kui talle ligi lähed, saad ülenijahuseks. Isa on ikka samasugune nagu alati, kui ka kogu ülejäänudmaailm on muutunud teiseks ja õudseks, nii et temas on võimatu kauem elada. (ptk 7)
"Tere!" hõikas ta rõõmsameelselt. Ta oli kogu elu pagaritega erilisthingesugulust tundnud. Nende varahommikune pühendumus, soe, tugevalt lõhnav pärmitainas, mis näljaseid toidab. Ta oli seda elukutset alati õilsaks pidanud. Kui nad kord Prantsusmaale puhkama sõitsid, oli ta Chrisi peaaegu hulluks ajanud, sest tahtis külastadaboulangerie'sid sama palju nagu mees veinimõisaid, tajuda erinevate teraviljade ja kohalike küpsetiste omapära.
Polly nägi leti taga naist, kes sarnanes täielikult oma toodetega. Kui Polly poleks olnud ühtaegu võõras ja tundmatu, oleks ta seda naljakaks pidanud. Naine nägi välja nagukukkel. Ta oli täiesti ümmargune, jahuga kaetud valge põll ees. Ka tema nägu oli absoluutselt ümmargune, nahavoldid rippusid üle juuksevõrgu, tainjad põsed alla vajunud. Naise juuksed - väga pikad ja hallitriibulised - olid samuti kuklale kuklisarnaseks krunniks keeratud. Ta sarnanes üdini hiiglasliku nupsusaiaga. See naine lihtsalt pidi Pollyle meeldima. (lk 47)
Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021
%2c_A_Baker_Blowing_his_Horn%2c_c.1660-3..jpg)
