Ma tõrelesin kevadkannikest,
et miks ta, varas, oma lõhnamee
on näpanud mu sõbra hingusest;
ja tema pehme palgepurpur - see
onveri minu armsasüdamest!
Su kätt ma heitsin etteliiliale,
sujuukseid majoraanis näha võis
ning ühesroosispunastas su pale,
su valget jumet näitas teiseõis.
Ja kolmas, punavalkjas topelt-varas
sult lisaks oli võtnud hõngu ka.
kuidvarguse eest nuhtlus tuli paras:
tõuk õitseajal surnuks järas ta.
Veel muidkililli nägin arvutult,
mil lõhnad-värvid varastatud sult.
A'age taga, võtke kinni
Võõras neiuke,
Kes me õuest mõõda sõitis
Praegu kiireste.
Eks te näinud, kas tal oli
Vankris midagi?
Tunnen, ta on ära viinud
Minu südame.
A'age taga, võtke kinni
Varas-neiuke,
Et ma jälle kätte saaksin
Oma südame!