Molière (kodanikunimegaJean-Baptiste Poquelin; ristimispäev 15. jaanuar 1622, Pariis, Prantsusmaa – 17. veebruar 1673, Pariis)) oli prantsuse näitekirjanik, teatrilavastaja ja näitleja.
Kes ise pilgeteks janaeruks põhjust annab, see kõige hoolsamalt keelt teiste peale kannab. Mis pisut sarnane võib näidapahele, seal kohelaimaja end segab vahele. Kerge vaevaga teeb tasääsestelevandi, sellel alal on tal nii huvi kui ka andi. Tõe paistevale saab ja kuuldus tõstab pead. Et märkamata jääks tema enese vead, ta teistesvigu näeb. Et välisilme vahel petvalt sarnane on niivoorusel kui pahel, siis laimuporiga need teisi määrivad, kes ise halvad on ja laitust väärivad.
Dorine, esimese vaatuse esimene stseen
Vanaks jäädes just nii toimib iga kokett: kui kaovad austajad, siis oma tuska peites auväärsust teesklema ta hakkab meeleheites. Silma temale muud ei paistagi kui vead. Ta laidab igaüht, ei leia kuskil head. Küllpatte paljastab ta harda õhinaga, kuid ainultkadedus onvagamaski taga. Et ise vana on, ka teiste juures neab rõõme, milleta nüüd läbi ajama peab.
Aga ei. Ma ei näe seal mingit vahet. See kõik on inimlik - nii voorused kuipahed,
Philinte, esimese vaatuse esimene stseen, lk 14
Kas tõesti onmaailm nii alatu ja õel, et eluõigust seal ei ole ilmsel tõel?
Alceste, esimese vaatuse esimene stseen, lk 16
See au on liiga suur! kessõprust teeb nii ruttu? Sellel mõistel ju kaoks auväärne oreool, kui käiku kergel käel ta lastaks igal pool. Enne mehelmees sõbra nime ei kingi kui siis, kui selge on, mis liidab nendehingi.
Alceste, esimese vaatuse teine stseen, lk 20
Sestsaadik kui Damis võttis endale pähe, et tal maitse on peen, kõik meeldib talle vähe. Ta ühtki loetud teost ei tihka kiita heaks, sest kardab, et me siis teda võhikuks peaks. Tema arust vaidloll võib tunda puhast mõnu, kui asjatundja roll on leida laidusõnu. Et demonstreerida suurt üleolekut, on ikka sapine ja halvustav ta jutt. Ka meie vestlustest ta hoiab ennast eemale - talle tunduvad need liiga labasel teemal. Risti rinna peal käed, vaimukõrgustest mees vaatab kaastundes pealt, mis toimub all ta ees.
Celimene, teise vaatuse viies stseen, lk 42
Kui pahest pääseda ei ole õiget tahet, siissüüdlased on need, kes ülistavad pahet.
Alceste, teise vaatuse viies stseen, lk 43
Kurat võtaks! Kas onauahnus ainus kruvi, mis suunab inimest, ta igatööd ja huvi? Aga voorus ja tõed, pühad, kõrgedideed - õiglus, truudus ja au -,kuhu jäävad siis need? Ei, minu mõõt on täis ja minule on tülgas see metsik röövliauk ja haisev pahemülgas. Ainulthuntisid näen, ei ühtki inimest. Ma lahkun teie seast - nii jälk on kogu mest.
Alceste, viienda vaatuse esimene stseen, lk 84
Kui raske ongi löök, ent mina pole mees, kes hoolikssüdamest, kus teine juba ees.
_-_Google_Art_Project_(cropped).jpg)
