Ära kiidameest temailu pärast ja ära põlgainimest tema välimuse pärast: 3 mesilane on tiivuliste hulgast üks väiksemaid, ometi on tema töövilimagusaist magusaim.
[Pearu Indrekule:] Ja ma ütlesin iseendale seal kruavikaldal seistes, kui ma rehnutti pidasin japäike nii soojasti paistis jalinnud laulsid ning mesilane lendas, minu oma mesilane, sest teistel siin mesilasi ei ole, ei ole sinu isal, sel vängel vanamehel, ei ole Aasemel, ei tervel Sooväljal, ei Ämmasool, ainult Hundipalul on, aga tema mesilane nii kaugele ei lenda, sest ega mesilane loll ole, et ta hakkab ülejõe ja suuresoo siia tulema, ta leiabmett lähemaltki, nii et see oli ikkagi minu oma mesilane, kes seal lendas, kui ma rehnutti pidasin. Nõnda ma siis seisingi seal ja vaatasin oma mesilastpajupõesa ümber ning mõtlesin, et seal ta nüüd on, see minu oma mesilane, lendab ja lendab teine väikene ja korjab siin soopaju küljest mett ja mina vuatan muidu pealt ning ootan, millal ta, pisike, kärjed täis saab, siis muudkui lähen ja võtan. Aga siis tulid sina minumetsast, hüppasid üle kruavi ja tahtsid oma krundile minna, teha, nagu mind poleks olemaski, ei mind ega minu mesilast seal pajupõesa ümber. Ära aja tagasi, ma tean, nõnda sa tahtsid teha, aga ometi ei teind, vaid ütlesid… Aga kas sa ka ise tead, mis sa mulle ütlesid, kui ma päiksepaistel oma mesilast vuatasin? Sa ütlesid: "Tere, teispere isa! Tere, isa," ütlesid sa. Ja ma tõstsin IssandaEesuse ees omajaale ning ütlesin oma mesilasele: "Näed sa, mu mesilane, sedameest seal kruavikaldal — sest sina oled juba täismees, Indrek — näed sa teda, ütlesin ma oma Õnnistegija ees, ja kuulsid sa, et ta ütles minu vaese vanamehele, kes tahab end elatada sinu kätetööst, oh mesilane, et ta ütles suure ja heleda jaalega: "Tere, isa!""
Sulgesin silmad ning nägin väikesi valgusesähvatusi. Need meenutasid mulle mesilasi. Kord nägin suurt hulka mesilasi reas lendamas. See oli nagupiits. Sellest ajast, kui maarmusin, piinasid mindpeavalud,silmad kipitasid, kurk valutas pidevast soovist nutta, niuded valutasid kahe mehe armastamisest — olin ju kahe terve mehe armastatu. Mesilased püsisid kogu aeg mu silme ees. Kujutlesin, et nad piitsutavad kergete juhuslike torgetega mu keha. (lk 24)
Tondinahad lamasid ristseliti rohu peal ja hoidsid keelt suust väljas. Mesilaste parv sumises tondinahkade kohal ja tiivulised pillasid meetilku alla. Tondinahad ajasid suu kõrvuni lahti, et kuldkollased piisad kaotsi ei läheks.
Elu oli lihtsalt magus.
Musttuhat mesilast tiirutas ringi — lausa pilv, mis kippus päikest varjutama. Tondinahad pikutasid pehme rohu peal, suu lahti ja silmad kinni, ega pööranud sellele mingit tähelepanu, et putukad on nii suureks parveks kogunenud. Mesilinnud ruttasid koormast vabanema, nagu valmistuksid nad pikaks lennuks.
Hallsilm seisis teistest eemal ning jälgis sumisevaid mesilasi üha süveneva murelikkusega.
Naised lasevad omasääri vahatada, kunamood seda nõuab, ja on seda teinud aastasadu. Kui mina ühes Manhattani ilusalongis hiljuti oma sääri vahatada lasksin, olivalu, mis algas tundega, nagu nõelaksid mind ühekorraga 10 000 mesilast, piinav. Pange rumeenlannastkosmeetiku asemeleGestapo agent. Pange ilusalongi boksi asemelevangikong. Hoidke valu täpselt samal tasemel, ja sellest saab hõlpsastipiin. Me kaldumeilu nimel piinlemist vanaaja inimeste meeletuseks pidama, kuid on ka tänapäevaseid nuhtlemissalonge.
Taru mäluks on kärg - munaga kärjekannude, suiraga kärjekannude, mesilasemadega kärjekannude, meega kärjekannude, erinevat liiki meega kärjekannude paigutus on kõik mälusüsteemi osa.
Ja siis on peres ka suured paksud isamesilased. Inimeste arvates ei tee nad muud, kui molutavad kogu aasta niisama tarus, oodates neid paari põgusat hetke, millal kuninganna nende olemasolu märkab, kuid see ei seleta tõsiasja, et neil on rohkem tajuorganeid kui CIA peahoone katusel.
Vanaema otseselt eipidanud mesilasi. Ta võttis igal aastal natuke vaha küünalde jaoks ja mõnikord ka naela mett, mille tarud enda arvates võisid ära anda, kuid peamiselt olid nad tal selleks, et tal oleks kellegagi rääkida.
Terry Pratchett, "Härrasrahvas", tlk Allan Eichenbaub, 2003, lk 46-47
Ta tuletas mulle meelde, et maailm ongi õigupoolest üks suurmesila ja igal pool saab läbi samade reeglitega: ära karda, sest ükski mesilane, kellele elu armas on, ei taha sind nõelata. Aga päris loll ei tasu ikkagi olla: kanna pikki käiseid ja pikkipükse. Ära vehi kätega. Ära isegi mõtle vehkimise peale. Kui vihaseks saad, vilista.Viha ärritab mesilasi, agavilistamine rahustab. Käitu, nagu sa teaksid, mida sa teed, isegi kui ei tea. Ja ennekõike läkita mesilaste poolearmastust. Iga tilluke olevus tahab, et teda armastataks. (lk 90-91)
"Kui ilm kuumaks läheb ja lilled ära kuivavad, hakkavad mesilasedleedripuuõite peal käima. Sellest lähebmesilillaks. Inimesed on nõus purgitäie lilla mee eest kaks dollarit maksma."
Ta pistis sõrme kärje sisse ja, mulloori üles tõstnud, pani selle mulle huulte juurde. Avasin suu ja lasin ta sõrmel sisse lipsata, imedes selle puhtaks. Tema huuli riivas siirasnaeratus ja mu keha läbis kuumalaine. Tahtsin, et ta mul loori näolt tõstaks ja mind suudleks, ja sellest, kuidas tema pilk minu omasse kiindus, teadsin, et ka tema tahtis seda teha. Tardusime paigale, sellal kui mesilased meil pea ümber tiirutasid, tehes samasugust häält nagu praadivpeekon, häält, mis enamohtlikuna ei tundunud. Ohtlikud, taipasin ma, ongi need asjad, millega sa ära harjud. (lk 123)
August kõpsis endale sõrmega vastu otsaesist, nagu püüaks kusagilt peas olevalt tagariiulilt mõndlugu alla koputada. Siis lõid ta silmad särama ja ta ütles: "No ükskord rääkis suur mamma mulle, kuidas ta läksjõuluõhtul välja tarude juurde ja kuulis, kuidasmesilased laulavad jõululoo sõnu otseLuuka evangeeliumist." Siis hakkas August ümisedes laulma: "Ja Maarja tõi ilmale oma esimese poja ja mähkis ta mähkmetesse ja asetas ta sõime."
Kihistasin naerda. "Kas sa usud, et tõesti oli nii?"
"Noh, nii ja naa," ütles ta. "Mõned asjad juhtuvad sõna otseses mõttes, Lily. Ja teised asjad jällegi, just nagu see, ei juhtu otseses mõttes, aga nad juhtuvad ikkagi. Saad aru, mida ma silmas pean?"
Mul ei olnud õrna aimugi. "Mitte eriti," ütlesin.
"Ma pean silmas seda, et tegelikult mesilased ei laulnud Luuka evangeeliumi sõnadega, aga kui sul on õiget sortikõrvad, siis võid ometigi mesilasperet kuulates kusagil iseenese sees jõululugu kuulda." (lk 139)
All jõe ääres sumisesid rõõmsalt mesipuud. Suur hulk mesilasi pistis noka lille sisse ja tõmbas välja, pannes õhu vibreerivate tiibadega helisema.
Dave'i nägu polnud enam punane. Nüüd oli see valge.
"Jeerum!" ütles ta. "On alles ohtlikud tegelased, kas pole?"
Polly pöördus ja vaatas talle otsa.
"Nalja teete?" küsis ta. "Ega te ometi mesilasi ei karda?"
"Kas need siin on üldse mesilased?" tahtis mees sammhaaval taganedes teada. "Nad näevad rohkemherilaste moodi välja. Selles mõttes, et on ka neid, kes mesilase nõelamise peale võivad ära surra, on ju?"
Polly vahtis Dave'i senikaua, kuni mees pilgu ära pööras.
"Me paneme nüüd kaitseülikonna selga," lausus ta kindlameelselt. "Lähme, need on kuuri all."
Nagu arvata võis, oli kuuriuks lahti. Ainult eriti veidrad ja sihikindladmurdvargad oleksid viitsinud nii pika tee Huckle'i maja juurde ette võtta.
Dave silmitses varnas rippuvaidkombinesoone ja hõõrus uuesti kukalt.
"Mis siis nüüd on?" tahtis juba pahaseks saanud Polly teada.
"Ei midagi," vastas Dave. "Asi on ainult selles, et ma võin muutuda täiestiklaustrofoobseks. Tegelikult on mul selle kohta arstitõend ja puha. Ma ei... ma tõesti ei usu, et suudaksin sellise kombinesooni sisse pugeda."
"Kui te internetist mesinduse kohta infot otsisite," alustas Polly, "kas te siis ikka keskendusite õigele asjale või huvitas teid hoopis arvutimäng "Sõdalaste maailm, mesilase lahing"?"
Dave näis veelgi enam kohmetuvat.
"Ma soovin kogu südamest, et poleks agentuurile öelnud, justkui võiksin siin hakkama saada," lausus ta. (lk 308-309)
Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021
Ta lendablillest lillesse jalendabmesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse — ta lendab mesipuu poole. Ja langevadteele ka tuhanded: veelkoju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole.
aster istus peenra peal mesilane süles akna vahelt tõusis liblikas üles
Viiu Härm, "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 37
Kesaias, kes aias? Mesilane aias. Misnimi, mis nimi? (Ringi sees olija) tema nimi. Käi läbi, käi läbi, käi läbiroosipõõsaste ja otsi kohta, kust sa saad ja lükka teine sisse.
Ma tean, et esimesesvagunis näeb tsirkuseelevant und, kuidas kimab üherattalisel möödasavanni, järgmises osaleb minuemateetseremoonial väljamõeldud maa kassinäoliseimperaatori juures ja kardab endale peale ajada. Kolmandas otsib kuidagi sisse lipsanud mesilane väljapääsu, etaasale naasta.
Liepa Rūce, "*Leban rööbaste vahel ja luban endast üle kihutada...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 195
