Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni,Loomingu Raamatukogu 36/2004, lk 13
[Mr Collins:] "... te võite kujutleda, missuguserõõmuga ma kasutan võimalust teha niisuguseid tagasihoidlikkekomplimente, misdaamide poolt alati heakskiitu leiavad. /---/
"Te hindate olukorda väga tabavalt," ütles Mr. Bennet. "Tänage õnne, et te oskate nii delikaatseltmeelitusi ütelda. Tohin ma küsida, kas need meeldivadtähelepanuavaldused võrsuvadhetkelistest muljetest või on varasema läbimõtlemise vili?"
"Enamasti sünnivad nad antud hetke meeleoludest, ehkki mulle vahel pakub lõbu valmis mõelda ja vaimus lihvida elegantseid väikseid komplimente, mida on võimalik igapäevaste olukordadega sobitada. Püüan neile alati anda nii vahetu varjundi kui võimalik."
Jane Austen, "Uhkus ja eelarvamus", tlk Henno Rajandi, 1985, lk 65
Klaver:võõrastetoas paiknev seade jumalavallatukülalise taltsutamiseks. Seadet juhitakse klahvide allavajutamise teel, misjärel kuulajate tuju langeb iseenesest.
Mulle meenusid ununenud noorusaastad: kuidas ma tollal armastasin selliseid hilissügise ja talve pimedaid sompus õhtuid, kui himukalt ja joovastunult ahmisin ma tollal üksinduse ja melanhoolia meeleolusid, kui ma pooled ööd mantlisse mähituna vihma ja tuulega läbi vaenuliku, raagunud looduse tormasin, juba tookord üksik, kuid täis suurt nautimisrõõmu ja täis värsse, mida ma hiljem oma kambris küünlatule valgel voodiäärel istudes üles kirjutasin! Noh, see oli möödas, see karikas oli tühjaks joodud ja teda ei täidetud mulle enam. Oli sellest kahju? Sellest ei olnud kahju. Millestki polnud kahju, mis oli möödas. Kahju oli nüüdsest ja tänasest, kõigist neist loendamatuist tundidest ja päevadest, mis mul kaduma läksid, mida ma ainult kannatasin, mis ei toonud ei kingitusi ega vapustusi.
Hermann Hesse, "Stepihunt", tlk Mati Sirkel,LR 49-52 1973, lk 24
Aeg jahutab, aeg selgitab, ükski meeleolu ei saa kesta mitmeid tunde täiesti muutumatuna.
Korraga elustuvad Autorid neile omases iginooruses. Nad edastavad omaendakannatusi, meeleolu, tundeid ja muljeid ning seda tohututsõnastikku, millest haaran möödaminnes midagi vajalikku.
See fiktiivnelapsepõlv supelbasseinide ja apelsinipuusalude ja võluvate, kombelõtvade meelelahutustöösturitest vanematega on oma sõgestava säraga tuhmi algupärandi täielikult varjutanud. Kui ma mõtlen tagasi oma päris lapsepõlvele, ei meenu mulle sellest peaaegu mitte midagi peale asjade nukra pudipadi: tossud, mida ma kandsin aasta läbi; supermarketist ostetud värviraamatud ja koomiksid; vähe huvi pakkuvad, veel vähem ilusad. [---] Neist aastatest ei mäleta ma tõesti palju muud kui mingit valdavat meeleolu, mis täitis neist suurema osa,melanhoolset tunnet, mis seostub pühapäevaõhtuste Disney filmide vaatamisega.
Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, 2007, lk 5-6
Kui ma püüan dieeti pidada, on mul kohutavalt pahatuju. Olen parema meelega natukepaksem, aga selle eestinimestega kena.
Salma Hayek, intervjuus Anna Bugajskale "Znowu ostro kręci!", To i Owo nr 38, 18. september 2012, lk 6
Nõukaajal suheldi füüsilises mõttes tõesti lähemalt ja vahetumalt (isegi telefoniautomaat tänavanurgal oli tihti rikkis, nii et pidi ise kohale minema.) Küsimus on aga selles, kas säärase suhtlusega kaasnes tingimata helget sooja meeleolu, kas "inimlahkusepiimanired" voolasid? Tundub, et nõnda seda vahel vaikimisi kujutletakse. Ent kui see tõepoolest nii oleks olnud, siis miks üllatasturiste läänest, kui vähe meie inimesed naeratasid, kui sünged olidnäod tänaval?
Mihkel Mutt, "Millest jutustab meile ühistransport" Postimees, 6. oktoober 2018
see õnnis meeleolu, milles kogu müsteeriumi raske koorem, rusuv maailma käsitamatuse taak saab kergemaks - see helge meeleseisund, kus meid me tunded õrnalt juhivad -, kuni me kehalise vormi hingus ja koguni mevere liikumine just nagu katkeks ja mekehana küll suigume, kuid saame elushingeks; mesilm, mis vaikse kindluse on saanud harmoonia jarõõmu väelt, siis näeb elava olemust.
William Wordsworth, "Värsid, mis kirjutatud mõned miilid Tintern Abbeyst ülalpool, külastades matkal taas Wye jõe kaldaid. 13. juulil 1798", tlkMärt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 13-18
"Küll on mõnus ollapilv, aina taeva sinas uju!" Väga uhkelt laulab pilv, alati tal hea on tuju.
Aukliku ja halli pilvevoodri vahelt veeres kõlinagatelliskivistkatusele kuu kui suur ja haljas hõberubla. Mõne meeleolumelanhoolselt kiheleva katkikriimustuna nagu sääse kubla vajutaksin vastu seda külmavaske.
August Alle, "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 36-44
Piinat meeleoludeori, tähtajata tundmustevang, tammud nätskes sügiseporis ja ootad, mil kataks hang
langend lehtede räbaldund vaiba petet lootusteprügimäe... või et ulataks jahtuval laibal keegi ellukutsuvakäe.
Paul Viiding, "Sulet ring", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 267
