László Moholy-Nagy, "Suur emotsioonimasin" (1920)Hannah Höch, "Inimene ja masin" (1921)Mall Nukke, "Deus Ex Machina I" (2012)
Masin on seadeldis, mis tehnilise toimemehhanismi abil võimaldab inimesel teha teisiti tööd, mida ta muidu teeks aeglasemalt, nõrgemini, vähem täpselt vms. Autonoomselt tegutsemisvõimelist keerukat masinat nimetatakserobotiks.
Tänapäeval, kuipõllumajanduse on vallutanud masinad, kaotab maatöö üha enam oma idüllilist värvingut, pühakunsti üllaid jooni. Nüüd näete lõikusaja saabudespõldudel roomamas hiigelämblike või tohutute krabide sarnaseid koledaid niidumasinaid, mis lõikavad viljakõrrednugadega maha ja seovad need raudtraadiga vihkudeks. Kuivili on niidetud, saabuvad teised,auru jõul liikuvad, Tarasco moodi koletised - peksumasinad, mis ahmivad vihud oma punkritesse, muljuvad viljapead puruks, hakivad põhu ja tuulavad terad. See kõik käibAmeerika moodi, tuimalt, rutakalt, ilma rõõmu jalauludeta, ümber kivisöega köetava katla, kesettolmu ja vastikut tossu, töötegijail kogu aeghirm nahas, et kui hoolega ette ei vaata, võib masin sul mõne liikme lömastada või maha lõigata. See onProgress - saatuslik raudne äke, mille vastu ei saa midagi teha ega öelda,teaduse ning hea ja kurja tundmisepuu mõru vili.
Ning lõpuks: Marconi olevat aparaadi leidnud, millega sõna tõsises mõttes läbiseina ja kakaugusesse võidavat näha. Nii siis —ruum kaotab silmaga vaatamisel omatähenduse. Nõnda võiksime viimaks niisama hästi ümbermaakera vaadata, nagu me praegu sõidame või telegrafeerime. Ja mis keelaks meid siis kas või keskVaikist ookeani merelahingut või kesk-Saharat õhulahingut andmast, kuna me iseBerlinis võiLondonis aparaatide juures istume, lõhnav Mokkakohv — muidugi punaseturbanigatürklase valmistatud — nina all ja suitsevhavanna hambus. Aga mitte ainult seda! Isegi maasõja võiksime põhjalikult reformeerida, kultuuriliseks teha. Nüüd ühendame võitlusliini üksikud osadtelegraafi jatelefooni abil ning piiratudkindlustest saame teateid õhulaevade ja traadita telegraafi kaudu.Tulevikus ei saada meie enam mehi sõjaliinile, vaid ainult masinad, mis töötavad automaatlikult. Automaatlikult juhitud masinatega veame ka laskemasinatele moona ningsõda käib kui "Vene vile". Ise käimelahingute ajaltsirkuses võikinos, jookseme ise võitu või lasemehobused võitu joosta. Kui meil agavarandust jätkub, siis ostame Marconi täiendatud aparaadi, istume kaarta mängides laua taga ja heidame vahetevahel pilgu lahinguväljale, kus masinad meie eest ennastsalgavalt surevad. Lahingumüra kuulamiseks pole mingisugust aparaati tarvis, sest see kostab selgesti ka sadade ja tuhandete verstade taha. Siis on ka ajajärk kätte jõudnud, kus mitte ainult masinate leidjatele aumärka ei annetata ega ausambaid ei ehitata, vaid kus ka masinate kangelasemeelest suured, paksudraamatud kirjutatakse, mida alg-, kesk- ja ülikoolis õpitakse ning õpetatakse. Et masinad purustavad ja hävitavad, kui nad selleks on ehitatud, selle üle ei imesta siis enam keegi, sest masinaid leides ja ehitades on ka inimene ise masinaks saanud, on masina hinge, kõlbluse ja usu omandanud. Siis on sõda suur rõõmupüha, kuhu rahvas nagu tsirkusesse või härgade võitlusele kokku voolab: pane platside hinnad ei tea kui kõrged, ikka on "publikumi" küll.
A. H. Tammsaare, "Masin masina vastu", rmt: "Sõjamõtted" (1919), lk 49-50
Ja mägede poolt tuli kummaline asi.
See oli masin, nagu nefriitrohelineputukas, mis õrnalt sööstis läbi külma õhu, ebamäärane, loendamatud rohelised teemandid vilkumas üle kogu keha ja punasedjuveelid sädelemas mitmetahuliste silmadena. Ta kuus jalga puudutasid iidsetmaanteed ja tegid häält nagu hõrevihm, mis hakkab vaibuma, ja masina tagaistmelt vaatas Tomásile allamarslane, sulakuld silmadeks, nagu vaataks takaevu. (lk 89)
"On olemas selline asi naguuhkus," seletas ta mulle. "Uhkus selle üle, kuidas sa kaupled. Võin teile kinnitada, et keegi teine ei ajaks sedaäri sel kombel nagu mina. Tänapäevamaailmas pole üldse mingeid kombeid, noormees. Ei olelahkust. Ega vastutulelikkust. Mitte keegi ei mõtle ligimesest kõige paremat. Ärimaailm on muutunud raamatupidamistehteks, mida sooritavad masinad jamehed, kes on väga masina moodi, kuna neil polehinge. Ei ole enamau egausaldust ja kehtima on hakanud hundikarjaeetika."
Suurim vahend üleminekukskapitalistlikule tootmisviisile 18. sajandi Inglismaal oli tekstiilitööstus. Kangatootmises muutus kaubandustulu silmnähtavaltkapitaliks, kui see omandas kahekordse funktsiooni, ühelt poolt ostes masinaid ja toormaterjale ning teisalt ostes inimenergiat, mis neid käigus hoidis.
Eric Wolf, "Europe and the People Without History" (1982) 9. ptk, "Industrial Revolution", lk 267
Kui ma ümber pöördusin, oli Line kadunud. Siis ma ütlesin talle:
"Line, maarmastan sind. Ma armastan sind tõesti, Line, aga mul pole aega sellele mõelda, ma pean mõtlema nii paljudele asjadele, sellele tuulele näiteks, ma peaksin praegu välja minema ja kõndima tuules. Mitte koos sinuga, Line, ära pane pahaks. Tuules saab kõndida ainult üksinda, sest ontiiger jaklaver, mille helid tapavad linde, ja ainult tuul võibhirmu minema pühkida, seda teab igaüks, mina tean seda juba ammu."
Masinad minu ümber helistasid angelust. (lk 6)
Kellatehas on hiiglaslikhoone, mis kõrgub oru kohal. Kõik selle töötajad elavad samas külas, välja arvatud mõned üksikud, kes käivadlinnast, nagu mina. Selliseid on vähe, buss on peaaegu tühi.
Tehases toodetakse detaile,toorikuid teiste tehaste jaoks. Keegi meist ei saaks kokku panna tervetkella.
Mina näiteks uuristan oma masinaga teatud detaili augu, ühesuguse augu ühesugusesse detaili, nii juba kümme aastat. See ongi kogu meietöö. Tuleb panna detail masinasse ja vajutadapedaalile.
Selle tööga teenime täpselt niipalju, et saame süüa, kuskil elada, ja eelkõige, et järgmisel hommikul jälle tööga pihta hakata. (lk 24-25)
Esemed olid niiviisi kokku seotud ja painutatud, et need moodustasid... seadeldise. Kui ta seda suskas, hakkas see veidralt liikuma. Näiteks üks okstest näis liikuvat otse läbi muna ning väljuvat selle teisest küljest vähimatki jälge jätmata. (lk 7)
aga mind püütakse bussisõidust või üldisemaltühistranspordist võõrutada sest viimastel aastatel on peaaegu alatibussi peal vähemalt üks masin mis teeb muudkui kõll ja kõll sellised läbilõikavad kõllid või kõlksud on nii pealetükkivad et tõmbavad tahtmatult endale tähelepanu ja katkestavad peas rulluma hakanud mõtte püüan neid võtta kui loomulikke loodushääli aga siiamaani ei ole õnnestunud
ma ei teagi mida need kõlksud tähistavad aga tundub et seda et on tulnud uus sõnum uus sõnum mis võib olla näiteks lihtsalt irw
tegelikult väga paljud inimesed oskavad neid kõlkse välja lülitada aga peaaegu alati on terve bussi peale ikka mõni kes kõlksub ei taha ju ütlema minna ka et mind segab pealegi pole enamasti kindel kes täpselt kõlksub ja nii ma seal olen ja püüan uue ajaga kohaneda ... vbl käibki mulle närvidele see et ma ei saa teada mis sõnum just tuli vajadus kõigega kursis olla pole mullegi võõras kuigi uudistesaateid pigem väldin
