Ent nagu Sammler tähele pani, juhtus alati lausa seletamatul viisil nõnda, et inimene meelitati, kisti väevõimugainimlikkusse tagasi. Nii et need laigud tema olemuses jäävad alati omapeegeldustega täpitama kõike seda, mille poole inimene pöördub, kõike seda, mis tema ümber voolab. Tanärvid heidavad alati varjutriipe nagupuud rohule, naguvesiliivalevalguse sünnitatudvõrke. See oli maisusest vaba vaimu teine kohtumine ettemääratud bioloogiliseparatamatusega, kordusmäng kangekaelse loodud loomusega.
Niisiis kuulebki ta Union Square’i metroojaama poole minnes, kuidas Feffer seletab, miks on tingimata vaja diiselvedurit osta. Ilusäri. Äärmiselt otstarbekas! Sobib suurepäraselt kokkukevadega,surmaga, idamaise mandalaga, kanalisatsioonikaevust tõusva lehaga, mida servab uimastavsireliläägus.Õndsus telliskivimajadest ja taevalaotusest! Õndsus ja müstilinerõõm!
Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11 1973, lk 98
"Kas te näitasite neofüüdileMandalat?" hüüatas ülemakolüüt Rinpoõudusega.
"Kui tahad näha, kas keegi oskabujuda, tõuka tajõkke," ütles Lu-Tze õlgu kehitades. "Mis võimalus selleks veel on?"
"Aga kui seda ilma korraliku väljaõppeta vaadata..."
"Ta nägimustreid," ütles Lu-Tze. "Ja reageeris Mandalale." Ta ei lisanud: ja Mandala reageeris talle. Ta tahtis selle üle veel mõelda. Kuikuristikku vaadata, siis ei tohiks kuristik sulle lehvitada.
Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 62
Umbes kuueaastasena olin mavaimustunudkaleidoskoobist. Keerasin seda nii- ja naapidi. Igaliigutusega tekkis mu silme ette ainulaadnepilt – selles oli midagi lõpmatult juhuslikku ja loomuldasa korrapärast, nagu kaleidoskoobis ikka. See oli imeline. Oli see siis mu enda liigsestuudishimust või läks kaleidoskoop lihtsalt katki, aga järgmiseks olid mul peos kuus-seitse täiesti tavalist värviliseklaasi tükki. Mäletan siianisegadust ja hoomamatut vastuolutunnet, mis mu endasse mattis, sest ma ei suutnud kuidagi ühitada torust paistnud müstilist, aina muutuvat visuaalsetimet (sõna "mandala" ma siis ei teadnud) ning peotäit midagi prügilaadset. Ja ometi teadsin, et need on üks ja sama. Viimaks lahendasin üle jõu käiva olukorra sellega, et matsinklaasikillud mustamulda nii salajasse kohta, et tänaseks ei mäleta ma seda enam isegi.
Kui mul paluti kirjutada "omaNarvast", kus olen nüüd töötanud veidi üle kahe aasta, tundsin sama.
