Hedwig Greve, "Maja Lütowis" (1886)Marie Duhem (1871-1918), "Valge maja" (19. saj lõpp)Ebba Tesdorpf "Haus im Alten Wandrahm (Merck und Gossler)" (1886)Gretha Pieck, "Maja Naardeni suure kiriku juures" (1915)Paul Klee, "Pöörlev maja" (1921)Stephanie von Strechine (1858-1940), "Majavaade",s.d.Judith Tucker, "There's always something you need to do that you've never done before" (2016)
Maja on hoone, kusinimesed elavad või töötavad. Elumajad on enamasti kortermajad, ridaelamud või eramajad.
Ilma majata oleks inimene hajus olend. Maja hoiab inimest kesettaeva jaelu torme. Ta onkeha jahing. Ta on inimese esmamaailm. (lk 42)
Maja, mis särab talle pühendatud hoolest, näib olevat seestpoolt rekonstrueeritud; ta on sisemiselt uus. Võib öelda, et seinte ja mööbli intiimses tasakaalus me saame teadlikuks majast, mille on ehitanudnaised.Mehed oskavad ehitada maju vaid väljastpoolt. Nad ei tea midagi poonimisvahatsivilisatsioonist. (lk 114)
Püsti oli veel vaid mõnitalumaja, mõni üksik vanadest suurtestmaakodudest. Kuid nende krundid olid kõik kahanenud üksnes mõnele aakrile ning küünid maha lõhutud. Ühe sellise maja oligi mu armsamüürinud. Tema pidas seda kenaks. Põrandapragudest oleks võinud läbi sosistada ning alati uhkastõmbetuul sealt piki mu jalgu üles. Mu armsam veetis enamiku ajast köögis. Maja polnud tema oma, ta oli selle üürinud. Tal endal polnud kunagi midagi. Ta ainult üüris asju. (lk 14)
Vihkasin teda kõige rohkem ühe asja pärast: ta polnud suutelineimetlema mu maja. Ta ju ometi pidi märkama head mööblit, kardinaid, kulda, hõbedat ja valget, raskeid karuseid musti vaipu... Kuid ta ei öelnud midagi. (lk 20)
[Norrell:] "Otsige mulle maja, mis jätabkülalistele mulje, et võlumine on auväärt amet - mitte vähem kuiõigusteadus ja hulga rohkem kuiarstiteadus."
Childermass päris irooniliselt, kas härra Norrell soovitab tal otsida arhitektuurilisi mõõtmeid vastavalt ettekujutusele, et võlukunst on sama väärikas kui kirik.
Härra Norrell (kes teadis, et maailmas on olemas niisugused asjad nagunaljad, muidu poleks neistraamatutes kirjutatud, ent talle polnud kunagi ühtki nalja tutvustatud ega olnud ta neist ühegi kätt surunud) mõtiskles viivu ja vastas viimaks eitavalt.
Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell", 1. osa, tlk Hana Arras, 2007, lk 58
Ma olin liiga hakkaja ja innukas kõige eest hoolitsema. Mida rohkem ma õiendasin ja askeldasin, seda tõrksamaks Pentti muutus. Ta tahtis küll maja, aga ei tahtnud, et mina tema unelma teoks teen. Mina aga seda ei mõistnud, arvasin, et osutan talle suure teene. Tema ise ei oleks omaunelma teostamise heaks sõrmegi liigutanud. Aga ehk oleksidki asjad pidanud nõnda jääma, maja oleks pidanud talle juhuslikult ette sattuma, kanajalgadel vastu kõndima nagu vene muinasjutus. Poleks pidanud otsima, vaidjuhuse läbileidma, siis oleks unelm teostunud õigel moel.
Luulekodu kui maja saavutab seega ümbritsevast välisest eristuva kutsuvaturvalisuse ning kehtestab end sellise kindlusega, et selle juurest on võimalik ära rännuteedele minna, ilma et see kaoks. Kuid Kaplinski hilisema luule reisivajadus ei ole nooruse lõpmatu ja sihituotsing, mis leidis kodukodutuses. See luule põgeneb vähem, pigem kisub teda tärkava uue elu ja avastamata võimaluste poole, eriti võimas on rännukihk kevadel. (lk 100)
Kui maja on piisavalt vana, ei näe ta enam inimese ehitatud välja. Ta muutub samamoodi elavaks nagu sammaldunudkivi või vana jämepuu. (lk 15)
Kui maja on noor, peab temaga tegelema umbes nagulapsega. Teda tuleb sättida ja parandada, teda hoida ja tema eest hoolitseda. Aga kui maja on näiteks kakssada aastat vana, saab ta juba ise hakkama. Kõik, mis saab pehkida, on juba pehkinud. Kõik, mis saab kõverduda või lõhestuda, on juba kõverdunud ja lõhestunud. Vanas majas peab lihtsalt kenasti elama, mis tähendab, et elad sedasi, nagu selles majas on ennegi elatud. (lk 24)
Selja Ahava, "Taevast pudeneb asju", tlk Jan Kaus, Post Factum, 2018
Positiivse näitena modernismist, funktsionaalsusest ja pisutki moodsamast lähenemisest paistab silma laul "Kikkapoisi härrakene", kus nn munamaja on "väike valge vagune". Majal ei ole ust ega akent, katust ega korstnat, pliiti ega kaminat. See on Olev Siinmaa ja Le Corbusier. Maja on siin sõna otseses mõttes elamise masin ning selle omadusi on väljendatud elegantse minimalismiga.
Sest mis on maja? Üks vihmavari ja tuulevari, üks ulualune, mis peab küllalt ilma ja tuult, et saaks seal oodata, kuni väljas jälle valgeks läheb; kuni tuleb talvehommiku Esimene Vares; kuni tuleb Kevad; kuni tuleb Talv; kuni elu saab otsa ja sa võid seal oma Surivoodile heita. See on maja.
Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 64
%2c_1886%2c_Zeichnung%2c_27%2c6_x_35%2c2_cm%2c_Museum_f%25C3%25BCrHamburgische_Geschichte_(Inv.-Nr._EB_1894%2c188).png)
