Juan van der Hamen y León, "Vaikelu maiustustega" (1622)Josefa de Óbidos, "Vaikelu lillede ja maiustustega" (1676)Daria Denisova, "Magus fantaasia" (2014)
Ja ta ütles mulle: "Inimesepoeg,söö, mis sulle antakse! Söö ära see rullraamat ja mine räägi Iisraeli soole!"
2 Siis ma avasin omasuu ja ta andis mulle süüa sellerullraamatu.
3 Ja ta ütles mulle: "Inimesepoeg, täida omakõht ja toida oma sisemus selle rullraamatuga, mille ma sulle annan!" Siis ma sõin ja see oli mu suus magus nagumesi.
Ma kükitasin nurgas idaneva linnasehunniku ette. Need öeldi olevat vanaema matuselinnased ja seetõttu olid nagu erilised. Mulle tundus ka, et need on hulgamagusamad kui varem idandatudlinnased. Miks ometi linnased on magusad, agaodrad, millest meid tehakse, ei ole? hakkasin jällegi mõistatama. Onu ütles küll, et ise lähevad. Aga kuidas? miks? ja mispärast? — selle peale ei andnud keegi vastust.
Kükitasin selle üle juureldes ja imestades linnasehunniku ees, näksides üksikuid ivi. Paljuks mu suu sellest magusaks saigi, pigemini ehk läägeks. Aga paljuks mu suu üldse magusat maitsnud oligi. Sõja tõttu oli Rummusaareltsuhkur juba nii ammu otsa lõppenud, et mina selle olemasolu vaevalt mäletasingi. Ainult sinist suhkrupeapaberit hoidis onunaine kirstus, et oleks rohuks peale panna, kui kellelgi juhtub roos kuhugi lööma.
Julieta tuli ekstrakondiitripoodi mulle ütlema, et enne, kui loositakse välja lillekimp, loositaksekohvikannud, et tema on neid juba näinud: nägusad, valged, küljel maalitud poolik apelsin, mille seemned paistavad. Mina ei tahtnudtantsida, ma ei tahtnud üldse välja minna, olin päev otsa maiustusi müünud ja mu näpuotsad olid lõputust kuldpaelte sidumisest, lipsude ja aasade sõlmimisest valusad. Pealegi ma ju tundsin Julietat, tema võis olla südamerahuga poole ööni üleval, ta võis olla üldse magamata. (lk 7, romaani algus)
Ta tahtis teada, kas mulle meeldib maiustusi müüa, ja mina vastasin, et jah, väga, proua, eriti meeldib mullekääridegapaelte otsi koolutada, ja et ma kangesti ootan pühasid, et saaks siduda palju pakke, kuuldakassaaparaadi raginat jauksekella tilinat.
Ma heitsin täna hommikul pilgu vaateaknale. Valgel marmorriiulil on reas loendamatu hulk hõbe- ja kuldpaberist karpe, pakke, torbikuid, rosette, kelli, lilli, südameid ja pikkades kiharates mitmevärvilisi paelu. Klaasist kellukestes ja nõudes on šokolaadikompvekid, pralineed, "Veenuse rinnanibud", trühvlid,mendiants'id, suhkurdatud puuviljad, pähklikobarad, šokolaadist merikarbid, suhkurdatud roosiõielehed ja kannikesed ... Nagu uppunud aare, nagu Aladdini maiustuste koobas kumavad need salapäraselt poolkardina varjus, mis kaitseb neid päikese eest. Ja keskele on ta ehitanud hunnitu keskstseeni. Piparkoogimaja, mille seinteks on šokolaadikattegapain d'épices ühes pealepigistatud hõbedasest ja kuldsest suhkruglasuurist detailidega ning katusekivideks kristalliseeritud puuviljadega ületipitud florentiinid; kummalised seinu mööda kasvavad suhkruglasuurist ja šokolaadist viinapuud; šokolaadipuude otsas laulvad martsipanlinnud ... Nõid ise on oma teravatipulisest kübara tipust kuni pika mantli allääreni tumedast šokolaadist ning istub poolratsuli luual, mis tegelikult on hiiglasuurguimauve - pikk väänlev alteejuurest maiustus, mis karnevalipäevil ripneb ka kompvekimüüjate laudadel.
Joanne Harris, "Chocolat", tlk Jaanus Õunpuu, 1999, lk 27-28
