Maimu Berg (1969. aastani Seping, 1969–1979 Vahing; sündinud 27. augustil 1945 Tallinnas) on eesti kirjanik, kriitik, tõlkija, ajakirjanik ja poliitik. Ta oli XII Riigikogu liige. Oli abielus kirjanikVaino Vahinguga.
Omal ajal, kui olin sattunud Rahvaliitu, tegi selle partei peasekretär mulle "austava"ettepaneku, et käiksin partei toonase, nüüdseks juba kohtualuseks muutunud suure juhiga kõikjal kaasas ja kirjutaksin üles tema lennukaid mõtteid. Algul arvasin, et see kena daam naljatab, siis aga taipasin, et kui ma nõus ei ole, valmistan talle ja veel enam, parteijuhile suure pettumuse ning erilistkarjääri ei tasu loota. Karjäär jäigi tulemata. (lk 11)
Nagunii rõhutas koguMoemaja olemasolu oma aja teinekord lausa uskumatult sürrealistlikkekontraste. Moeetendusele pileti saamiseks seisid inimesed pikkadessabades, uute moesuundade nägemiseks sumpasid nad Kalevi spordihalli läbi lumesegusepori, libisesid jäistel kõnniteedel, rappusid täistuubitudbussides märgade, haisvate, enamjaolt deodorandist ja headest parfüümidest puutumata inimeste vahel, ikka selleks, et teada saada, mida "eelseisev moehooaeg" soovitab. Et ennast kas või mõneks ajaksargipäevast välja kiskuda. Et tunda ennast osana sellest, mida praegusel ajal glamuuriks kutsutakse, aga millel noil õndsatel seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel ei olnudki konkreetset nime ega kuju, naguigatsusel ikka. (lk 13)
KuidMoskva käsk oli mitmes liiduvabariigis ellu kutsunud moemajad. Ning varsti asutati nende juurdeajakirjad, sestlääne üha jultunumale laiutamisele tuli igal pool vastu astuda. Moerindel veel eriti, vaenulikideoloogia oli klantspiltide ja ilusate riiete näol eriti varmas mõjutama eeskätt kõigele sellele nii vastuvõtliku õrnema soo ilujanust meelt. Lääne propagandistliku õõnestustöö tagajärjeks võis olla jumal teab mis, isegiriigireetmine. (lk 23)
Sest ikka juhtus nii, et mitte kellelgi ei olnud külmal kõledal aastaajal tahtmist loksudarongiga Moskvasse, majutuda suurte ponnistustega mõneshotellis, kuhu oli koht küll broneeritud, aga alati ei tarvitsenud sellestki piisata, tõmmelda sõbrannade ja kolleegide poolt kaasa antud tellimisleht näpus mööda kodumaa südame poode, läbides metroos ja trollides tohutuid vahemaid, tukkudaloengutel, kus näidati Moskva moekunstnike poolt ümberjoonistatud ning Nõukogude moele vastavaks stiliseeritud rõivamudeleid, mille juurde räägiti absurdset juttu sellest, millised on hetkel sellesama Nõukogude moe uuemad suunad. Tavaliselt olid need üks ühele vastavuses aasta varem läänes pakutud trendidega, ainult joonistel igavaks ja seksituks ümbersehkendatud. Moskvasse oli tore minna soojemal aastaajal ja siis, kui programmi kuulusid ka moedemonstratsioonid, olgu siis Moskva moemaja omad või, mis veel parem, väiksemad moenäitamised erinevatessaatkondades, või oli mõni lääne firma kulutusi ja vintsutusi põlates tulnud Sarmaatia kõledatele lagendikelelootuses, et varem või hiljem näkkab ja just temale avaneb hiigelsuur tühjusest kõmisev Vene turg. (lk 31-32)
Kunstnike seas oli mitu säravat isiksust, oli omamoodi ime see ande ja vaimu kontsentratsioon, mis ühte ruumi pressiti ja sinna äragi mahtus. Muidugi olid nad enamikusnaised (peale Meli ei meenunud Bettile ainsatki meeskunstnikku, alles hiljem tuli Moemajja Orp Paganino), kellel tuli joosta möödapoode, et perele süüa hankida, seista apelsini- või viinamarjasabas, tuli igalhommikul mõelda, mida selga panna, ja igalõhtul, mida ja millest järgmiseks päevaks süüa teha, tuliõmmelda,kududa,koristada, keeta,nõusid ja pesu pesta, tuli kindla käega tüürida abielulaeva, mis ikka aeg-ajalt karile kippus, tuli katsuda elada nii, et ei satuksklatši ohvriks ja samal ajal osata vajadusel siiski ise taga rääkida. Teha seda vana õpetuse järgi, et hundid söönud ja lambad terved. (lk 48)
Alles palju hiljem, kui Bettile aeg-ajalt täiesti seosetult meenusid kunagi moedemonstratsioonidel nähtudriided, eristusid Eleonora omad ta mälestustes teistest. Need eristusid ka siis, kuimannekeenid, keda need riided enamasti ei kaunistanud, nendes möödalava tampisid, aga midagi neis oli, justkui vastuhakk liiga ilusale, protest ettearvatava ja ootuspärase vastu, selle vastu, mida nüüd nimetataksepopulismiks. Kui mõni järjekordnepoliitikasse pürgija kuulutas, etparlament kui tarbetu tuleks laiali saata või vähemalt selle liikmetelt palk ära võtta ja nad ühiskondlikel alustel tööle panna,presidenti ei läheEestile vaja ja nii edasi, siis ei võrrelnud Betti seda mitte Eleonora revolutsiooniliste, teiste seast mingi kummalise inetusega esile kerkivate, vihaleajavate rõivastega, vaid ikka nendega, mille tagant oli kerge aimata suurt meeldida tahtmist. (lk 61)
Kangas, see oli tegelikult kõik. Kui õige oli leitud, alles siis võis rahulikult keskenduda moele, detailidele ja kogu teema kontseptsioonile. Kangas - see oli nagukirjanikulrütm, sa võid kirjutadaromaani, olla juba viiekümnenda lehekülje juures, aga kõik see on tühi vaev, raisatud aeg, kui sa pole leidnud õiget rütmi. Kui leiad, tuleb otsast alata, kogu seninetekst rütmi seisukohalt ümber kirjutada. Kui mitte, siis ei maksa väga head tulemust loota. (lk 62)
Tol ajal oli kombeks kõike tähistada, ammugi siis nii olulist asja nagu juhilubade saamine. Kui näiteks Viiul õnnestus pärast sabasseismist ja muid pingutusi hankida sobivad talvesaapad, astus ta läbi kakohvikust, et tuua rõõmsa sündmuse puhul kolleegideletort. Heade (ja ilusate) talvesaabaste omanikuks saamine oli muidugi vedamine, kuigi tühine võrreldes dubljonka, Poola põrandalaki või Žiguli kardaaniristi hankimisega, ega Viiu ei olnudki naiivne või hilpudesse ülearu kiindunud inimene, kuid vaheldust vajas temagi.Saapad andsid ettekäände, et asetada kerge liigutusega, mõnusalt muheldes tort lauale, ja mõni kolleegidest ruttas kohekohvi keetma. (lk 63)
Sealne [Riia] spordipalee oli samasugune nõuka aja asutus, nagu neid terve suur liit täis oli ehitatud, miks neid paleedeks nimetati, jäi igaveseks mõistatuseks.Tolmused,hallist odavastkivistpõrandad, suur pesemataakendega fuajee, kuhu hoovaspeldikuhaisu, mille järgi võis eksimatult üles leida palee tualettruumid, mis koosnesid hulgast matsakatest kempsupottidest, milles lõputult pahisesroostenevesi, see lõpetas oma voolamise siis, kui hädaga ühele poole saanud kempsukülastaja tahtis sellele vett peale tõmmata. Siis polnud vett enam kuskil ja mõnikord kogunes peldikupotti hulgaliselt paberit - kui seda oli -, mis pidid hädaliste tekitatud hunnikuid varjama. Kuid see oli ikkagi parem võimalus kui Vene avaruste paleede käimlad, kus poti aset täitisauk põrandas. (lk 97-98)
Mingil hetkel jõudis tema kätte kordRiia kolleege tervitada, Betti tassis nurgast sisse suure punaste lintidega tsellofaani pakitud lillekimbu, Vana Tallinna pudeli, Silueti-pataka ja karbi kristallvaasiga, aga korralikku kõnet ta pidada ei suutnud, sest selleks ajaks olid nad söönud head-paremat, maitsnud Riia palsamit, šampanjat,veine, ning Betti tundis õudusega, et mõte on lõtv ja laialivalguv. Ta jahus midagi saldejumsist kuilätlaste sümbolsõnast eestlaste kõrvus, tõstis klaasi Riia Moemaja ja Rigas Modese ning nende juhtijannade terviseks ning hüüdis kõige lõpuks totralt Saldejums! nähes otsekui läbi udu endale otsa vaatavaid Läti naisi - oma otsest kolleegi, kahvatut peatoimetajat ja joviaalset direktrissi, nägi nende jahmunud ilmeid, kuulis Jeva ja Baiba naeruturtsatusi ja vajus omatoolile, piinlikkusest täiesti kaineks saanuna. Nüüd töötas mõte küll, nüüd oleks Riia kolleegidele nii palju olulist ja toredat öelda olnud, aga see ei huvitanud enam kedagi. (lk 100)
Betti oli ise näinud Olümpia restorani ukse taga vabu kohti oodates, kuidas mingid tiblad järjekorrast ette trügisid, viiekopikalisega ukseklaasile koputasid ja neile avama loivanud pahuralešveitserile teatasid, et nad tuleb viivitamatult sisse lasta, sest nad on Moskvast. "Ja mis siis?" imestas uksehoidja täiesti siiralt. "Mida te sellega nagu ütelda tahate?" Moskvalased kordasid veelgi tähtsamalt, et nad on Moskvast.
"Jah, väga kena, rõõm kuulda, mina olenPaidest, nüüd elanTallinnas," ütles šveitser surmtõsiselt ja lõi moskvalaste nina eesukse kinni, mispeale nood pahuralt minema läksid. (lk 112)
Tallinna Moemaja töötajatele oli keegi muidugi load välja ajanud ja nüüd istusid nad koos ilusate Venemannekeenidega [Moskva moemaja] toas, kus tüdrukud pildistamiseks riideid vahetasid ja niisama lõõgastusid. Kõik nad olid enam-vähem ühepikkused, ülipikkade ja -saledatejalgadega, väikeste siiami tõugu emakassinägudega, pikakaelalised, Nofretete profiili ning vaimustavate tillukestekõrvadega, mille nibud näpistamisest meeldivalt roosatasid. Peaaegu kõigil olid pikad sirged ja väga tervedjuuksed. Nad olid otsekui alusmaterjal, mingi veel teostamatamaali krunt, millele võis pintseldada ja kujundada sellest ükskõik mida. (lk 112)
Isa ja poeg Hamletite eluajal, 12. sajandil oli tegemist palju vabameelsema ühinenudEuroopaga kui praegu, igaüks konutas küll peamiselt omaonnis või süngeslossis, reisimist tuli harva ette, aga kui liiguti jakeeli osati, siis ei läinud kellelegi tavaliselt korda, kust tulek ja kuhu minek ning kes ollakse. Polnud rahvusmeeskondi ega nendega koos rändavaid fännide horde, polnudturiste, olid vaidpalverändajad. Vaesed nagunii suurt liikuma ei pääsenud ja need, kes juba reisida jõudsid, kuulusid ainuüksi selle privileegi pärast nii-öelda omade hulka. (lk 124)
Kunstiringkonnas liikus igasugubosse, mitte ainult kunstnikke, vaid ka kunstikombinaadi ja ettevõtete juhte, kergetööstusministeeriumi inimesi, kes olid samuti enamjaolt saamatud, mannetud, armetud ja arad. Kui nad ei suutnud mitte midagi teha Kuku klubi heaks, mille hüvesid, suletust ja headseltskonda olid nad ometi varmad kasutama, siis sai nad ühefraasiga paika panna. Enelini lööklauseks saigi: "Löö teda fraasiga!" Ja nii käratas ta ühele ülemusele, pikale ja ennast tähtsaks tegevale mehekolaskile, kes vingus, et ei saa, pole summasid, ei tohi eraldada, plaanimajandus ei luba, büdžett on tehtud ja mis kõik veel: "Te pole mees, vaid supinahk!" Sellest kujunes peagi sama populaarne väljend nagu veerandsada aastat hiljemLennarti kuulus "Tule taevas appi!", mida ekslikult omistatakseAnsipile, kes Lennartilt selle kaaperdas. (lk 130)
Võib-olla tänapäeva noored inimesed enam ei teagi, mis asi onpilotka. Kui praegu seda sõna guugeldada, siis saab teada, et tegemist on armee peakattega. Tol ajal seostus pilotka muidugi ainultpunaarmeega. Kui otsida soviet pilotka, siis leiate ka selle mütsikese pildid. Ilmselt polnud pilotkavenelaste leiutis, aga Vene sõdurid neid kandsid ja kellelgi ei tulnud mõttessegi pilotkat endale pähe tahta enne, kui riukalikmood selle Vene soldati peast üles leidis ja rahvusvahelisse moetaevasse tõstis. Millegipärast säras see leiutis eriti eredalt Nõukogude Eesti moetaevas, kust just äsja oli üle käinud uskumatult suuri masse haaranud valgetebarettide invasioon. (lk 140)
Neil aastatel ei räägitud enam, et astutakse parteisse, et midagi seestpoolt ära teha. Seda lapsikut juttu, mille karjeristid enda õigustamiseks omal ajal välja olid mõelnud ja mida nad ise koguni uskuma jäid, ei võtnud enam keegi tõsiselt. Mida suudabJoonasvalaskala kõhus? Oodata, kuni ta välja oksendatakse. Seda ei osanud küll tegelikult enam keegi oodata, rääkigu nad nüüd, mida tahavad. (lk 141-142)
Ka Silueti tekstid valgusid tsensuurimallide alt kuidagi pehmelt ja lõdvalt välja. Kuid ajakiri pidi ikkagi alatitsensuurist läbi käima ja nii juhtus, et kui artiklitIndia naistest illustreerisid juba vanad head Kamasuutra-aegsed pildid, millel India kaunitarid istusid paljaste tissidega, siis arvati, tsensuuri näpuvibutusi ennetada püüdes, et midagi nii rõvedat kui naise paljadrinnanibud, ei pea küll Nõukogude Eesti moeajakirja vahendusel lugejate massidesse jõudma. Kindlasti oli kuskil auulis, staniitsas või terem-teremokis inimesi, kes kunagi ei olnud näinud naise paljaid rindu, kuigilapsi võis neil ju mitugi olla. Selliseid kõrgemoraaliga kommunismiehitajaid polnud sünnis šokeerida. Samas pididrinnad illustratsioonina siiski kuidagimoodi nähtaval olema, seda nõudis tekst, mis mahtus kenasti moraali raamidesse, ja siis tuli kellelgi päästev mõte - Saril lasti India naine ümber joonistada, kõik oli omal kohal, paljad rinnad ka, aga rindadel puudusid nibud! Moraalselt kindlad ja poliitiliselt vankumatud Nõukogude inimesed võisid kergendatult hingata. (lk 149)
Betti oli jahmunud sellest, kui hästi Enelin siia ümbrusse passis. Siin oli kõik tehtud just temataolise ülisuure ja esindusliku naise mõõtude järgi. Niiviisi võis omal ajal hiigelsaalide siledal parketil, sadadeküünalde valguses, millele kristalsed kroonlühtrid veelgi sära juurde andsid, majesteetlikul sammul kõndida Peeter I kahemeetrine tütar keisrinna Jelizaveta oma puhevile aetudkleitides, ilusad rinnad peaaegu paljad. Ei, Enelin ei sobinud Eesti kitsastesse oludesse, popslikku mentaliteeti, kusvõlg on võõra oma, hommikutunnilkuld suus (absurd!), laenuleib ja laastutuli ahvikiirusel ära kuluvad, ei toida ega soojenda, kusüheksa korda mõõdetakse ja isegi siis ei julgeta alati lõigata, kus pigem vats rebenegu, kui et hüva rooga üle jääb (kohutav!).Kelnerid, kes ülevaltrepi otsa juures külalistele tervitusvahuveini pakkusid, tõmbusid Enelini nähes valveseisangusse, nad peaaegu ei julgenud tema poole vaadata, ainult kõõritasid ja alles siis, kui ta naeratades klaasi võttis ning edasi liikus, pöörasid kelnerid talle järele vahtima, unustades kinkida järgmistele külalistele oma kohustusliku viisakusnaeratuse, mille eest neile maksti. (lk 153)
... nagu mitutsõjas põrmuks pommitatudSaksamaa linna, kattis ka Dessaud igavenevaremete tolm, mis aastakümnete jooksul oli hõõrdunud ühtlaseks halliksjahuks ja matnud enda alla ka osa väärikastajaloost. Paremad kohad olid puruks pommitatud või lagunesidvaesuse käes. Üle kõige levis lootusetult reostatud Mulde ja Elbejõgedest kerkiv kemikaalidehais, mis segunes Ida-Saksale iseloomuliku pruunsöe haisuga, mida seal kasutati peamise kütteainena. Jõgede äärde sattunule tundus, nagu oleks linn mingi hiiglaslik fotolabor, mis on paigutatud tohutute ilmuti ja kinniti vannide lähedusse. (lk 161)
See oli alandav, nagu kaHelsingisadamas pikas passikontrolli sabas seismine, samal ajal kuisoomlased, kellest suurem osa oli oma elumõtte leidnud Tallinna odavasalkoholis, ahvikiirusel läbi neile määratud piirivalveputka kakerdasid, pelgalt avatudpassi ette näidates. Nende sõidu mõtet polnud tõesti mõtet küsida, see vaatas vastu nende udusest pilgust ja õllekaste täislaaditud kärudest. Betti kujutles, et kui need õllekastidmerre loopida, siis peaks ühel ilusal päeval valmis saama aastakümneid igatsetud Soome sild ningeestlased ja soomlased saaksid lihtsalt mööda õllekaste üksteise juurde jalutada. (lk 165)
Saaremaa juurtega ja Mustjala kandi eluga küllalt tihedalt kokku kasvanud inimesena on mul alati kade, kuidas meil upitatakse võro kultuuri. Teisi murdealasid poleks Eestis nagu olemaski.Võromaa ja Seto on meedia vahendusel tehtud imeliseksmuinasmaaks üliandekate inimestega. Muidugi on see tore, aga Seto- ja Võromaal ringi liikudes näeb iga külapoe ees vähemalt sama troostitut pilti nagu Mustjalas. Paratamatult tekib tunne, et Saaremaale tehakse lausa riiklikul tasandil ülekohut ja Saare maavalitsuse infrastruktuuri ja maaelu arendamise peaspetsialist Leo Filippov on õigustatult kurtnud, et riiklikul mahitusel tahetakse Saaremaast teha lõbu (ja läbu) saart, paika, kus Eesti prominendid saavad omastressi suhteliselt anonüümselt välja elada jaturistid piiranguteta laiutada.
Ja eks ole ka teada, et meie oma Eestituristilemmikloom on muidugiauto, millega ta peab pääsema takistamatult igale poole, olgu või õitsvale aasale, murenevalepankrannikule või pesitsevatelindude keskele.
Kui vaatasinKeeduse filmist paari Eeve ja Feliks (Eeve, muide, on mu kauge sugulane), siis tundsin, et ega suuremaa inimene saarlast alati nii väga mõistagi, selleks peaks vist nende keskel pikemat aega nende elu elama. Filmis nõmedalt itsitav Eeve on tagasihoidlik ja häbelik inimene, kes kaamerate ees kord kohmetudes, kord loomulikkust säilitada püüdes iseendaks jääda katsus. See, mis väljapoole võib tunduda rumala kihistamisena, on tegelikult sageli saarlase, vähemalt Mustjala kandi oma, olemus – ainus võimalus omakohmetust varjata.
Keeduse filmist jääb järele mõru ja kibe maik ning seda mitte ainulttraagika pärast, mida see film laob vaataja ette halastamatusrealismis. Tekib ka küsimus, kas ikka nii on õige, kas nii tohib, kust läheb eetilise ja ebaeetilise piir ja kui suuri ohvreidkunsti nimel võib ja peab tooma. [---] Keeduse filmi puhul on väidetud, et filmi tegelasi joodeti. Pole saladus, et meie ääremaade elanikke ei jooda mitte üksnes filmitegijad, vaid ka parteide juhtivad tegelasedvalimiste eel ja ajal. Eetilisuse piirist on sel juhul ammu üle astutud ja mitte lihtsalt kunstitegijate, vaid lausa poliitikute poolt. Kui see nii on, siis peaks sedagi uurima ja aru andma kutsuma peale Keeduse ka rahvale alkoholi jaganudpoliitikud.Joomatõbi võib süveneda tublile töömehele tasuks antud viinapudelitest ja seda hoitakse üleval riigi lõdva alkoholipoliitika ja amoraalsete poliitikute abiga.
Tundub, et selle filmi tegemine, tegelaste valusadpihtimused ja masendavargipäev on autoreid nii šokeerinud kui ka pimestanud. Pimestanud sedavõrd, et asju näidatakse eeskätt must-valgetena, kohatiabsurdi janaturalismi kaldudes. Keedus on ilmselt tahtlikult kõik vähegi kena ja iluleva kõrvale jätnud ja keskendunud ainult halvale ja kurvale. Kontrastiks kohalike õnnetusele peaks olemavalge laeva motiiv. Aga see ei kujunegikontrastiks, vaid pigem hoopis süvendavaks liiniks. Laeva peal kordub mingis mõttes Mustjala tragöödia. Köögis sebivad tumedanahalised abilised on küll saanud tööd, ilmselt väga odavatööjõuna, aga nad on selleks pidanud rändama maailma teise otsa, võõrastele hallidele vetele. Ja kui Keedus oleks roninud oma kaameraga ruumidesse, kus need inimesed laeval ööbisid, oleks pilt olnud kindlasti üpriski lohutu. Lausjoomist takistab ehk nende inimeste usk, agaviletsus on kõikjal sama.
Ootamise vastand onootamatus. Mõelgem siis ise, mis neist kahest on parem, turvalisem – nii et oodata tasub.
Olen palju oodanud. Aastaid. Aastakümneid. Vahel tundub, et elu ongi koosnenud ootustest ja mõningatest eksistentsiks hädavajalikest talitustest ootuste vahel. Ootuse jõud on vaid olnud erinev. Mõnikord on ootus lausa häirivalt intensiivne.
