Maarja Undusk (sünninimi Maarja Kross, kirjanduslik pseudonüümMadli Morell; sündinud 13. augustil 1959 Tallinnas) on eesti nahakunstnik ja luuletaja.
Tsitaadid väljaandest: Madli Morell, "Tõsimäng", 1983.
Sulõuaalusehallidkarvad
on juba ülekaalus
mustade kõrval
ja nagu on muutunud karmimaks sukasukas,
on muutunud suloomus
leebemaks,
sallivamaks,
mõistvamaks.
...
Me mõistame teineteist päris hästi,
aga mõnikord küsin ma sinult ka nüüd:
Miks?
Ja mõistatamata jääb vastus
su pruunist koerapilgust.
Ning eales ei saa ma teada,
kui tihti jääb sulle mõistmatuks
mutujukus.
Ma tahan ära metsarohelusse,
mul linnakärast välja ihkabhing.
On hambad löönud vabaduselohe musse
ja haigeks teeb mindmasinateving.
...
Kas oskan veel ma astuda nii vaikselt,
et kohkunult ei pageksloomad pakku,
jamändi jälgida, kuis voolabvaik sealt,
ja tunnetada iga temarakku.
Kas suudan mõistasambla tasast juttu
ja vähendadaputukate pelgust?
Kas sulatud saan õhtusesse uttu?
Kas salasahinatest saan ma selgust?
Mis see on, see soe ja punane,
mis kohe kaob veepiiri taha?
See on see eilne ja tunane.
Tema kadumist me ei taha.
Ja mõistad äkki, et kõik, peaaegu kõik
on voolanud sinust mööda,
on voolanud teisivoolamisi.
Ja neil on ehk parem ja lihtsam,
kuigi sa seda õieti ei usu
ja kes ütles, et peab olema lihtne.
Ja sa ei oska päris veendunult hinnata,
kas see onlapsikus võiau,
et jääd maha neist voolamistest.
Hall taevas valge linna kohal.
Üks naine tassibhagu
üle lumise silla.
Tiik onuisutajaid täis
ja puudvareseid.
Jahimehedlumes
üle neljasaja aasta tagasi.
Roidumus kipub peale,
kuigi on natuke jahe.
Mõtlen lumisekatuse akna taga
olematuks.
Mustkorsten seisab üksinda ja abitult
jäises lageduses.
Mõtlen olematuks nelisada aastat
ja enda sinna tagasi
seisma varesevaaguste raagus puude alla.
Me saame suureks nii ruttu
ega oska enam joosta, käes tulipunanevihmavari,
kõrgetelagede all,
kõrgetelaudade vahel.
Meie punane vihmavari sai juba ammu
murtud keskelt katki.
...
Lapsed, mujuuksed on selleks,
et te saaksite neist punudapatse
ja ma katsun teha kõik, et te võiksite veel kaua
hoida ja uskuda oma tulipunast vihmavarju.
Siht ees on nii sirge
ja selge
aina astu edasi.
Silmapiiril jooksevad
taservad kokku.
Kas tekibummik?
Ma mõistan,
tore on, kui ilusasti
saab igaasja panna temakasti,
ja kastid omakorda sobivad nii hästi:
külg külje kõrval, mitte risti-rästi.
Kuid oma võlu on kasegadusel
ja oma sapsusoojusPegasusel.
Mis rõõm on püüda ronida ta selga
ja hüüda mõttes:tundeid ma ei pelga!
Ja teha päris-päris salamahti
kõik kasti pandudtõigad lukust lahti.
Et saaksid mühada nad ringi omasoodu,
et vabalt möllaks kõik maailma loodu.
Sinkjas hommikus
lumerookimishääled
Talvetervitus
Kännuseened on
lilled vanadepuude
kalmuküngastel
Jänesed jälle
munakoorma all küürus
elevus meeltes
Kui vihma sajab,
siis on varjud tuhmimad,
või neid polegi.
Sest kõik on üksainusvari.
Kollasekeregamuruniidumasin
seisab üksindamuruplatsil
ja kuulab, mida vihm talle kõneleb.
Rohukõrred kõditavad
muruniitjakõhualust:
Vihma kätte! Vihma kätte!
Üles, üles, hellad vennad!
Kas nad ei aima muametit, et nii kangesti tahavad tõusta,
mõtleb muruniidumasin.
majad tõusevad päikesesse
kirikutornid hakiparvesed tuulepesased
puuvõrad
üha päikese poole
päike paistab neile üha suurem
paitab neid üha soojema kumaga
suurem sumedam soojem
...
hommik vaatab punakuldsepilguga
majadele silma
