Kuikeel peab kujunemamõtlemise vahendiks, väljendama mõiste jaotsustuse vormi, siis võib see vormimine toimuda vaid vahetukaemuse mitmekesisusest aina enam ja enam loobumise hinnaga. (lk 113)
Ernst Cassirer, "Keel ja müüt", tlk Margit Rennebaum, 2007, lk 113
Väga tõenäoliselt ei jõua kaks erinevatkultuuri kunagi ühesuguse teguviisini.Ajendid on erinevad jameetodid on erinevad, sest kultuurid kui sellised ei saa kunagi paralleelselt areneda. Nagu isegikeeled - mitte üksnessõnad, vaid keele mõisted ise ei saa olla paralleelsed.
Enamik akadeemilisest ja kirjanduslikust tegevusest on ühemõõtmeliselt mimeetiline, sest rakendatakse üht metoodikat, ühtstiili, üht mõistete võrgustikku, ühtautorit võiteooriat. Huvitavaks läheb aga alles siis, kuimõtlemises saavad kokku eri autorite või teooriate kokkusobimatud, ent sobitamist vajavad mõistete võrgustikud. Siis ei taastooda me enam etteantud diskursust, vaid murendame seda, küsime, otsime, loome.Sõna on siis jälle kordHerakleitosetules – ta on poleemiline, ta peab jälle leidma tee inimeste ja asjade enesteni.
