Liibanoni kuberner olipoolakas, armastusväärne ja nii elegantselt riides, nagu tahaks ta Bond Streetile jalutama minna. Ta igavles ja igatsesEuroopasuurlinnade järele. Ta kutsus meid külla oma lossi Liibanoni mäel, kust vaatas vanaaegsete vürstide kombel oma rahvale ülevalt alla. Suur luksuslik ehitis, mille euroopalikuelegantsiga sisustatudsalongid sobisid vanatestamentlikule mäele niisama vähe kui mondäänne poolakaski, paiknes imekaunil metsaselnõlval, kuid asjatult otsisinseedreid, mis olid lahutamatult seotud Liibanoniga. Kõikjal kõrgusid suurepärased vanad puud, kuid mitte ühtegi seedrit. Kuhu olid nad jäänud? KasSaalomon laskistempli ehitamiseks nad viimseni maha võtta?
Tom ei pidanud omahotelli mingiks paleeks, aga itaallased nimetasid niisuguseid tõestipalazzo'deks. See oli üle kahesaja aasta vanune range moega kahekorruseline hoone. Canale Grande poolse sissepääsuni võis sõitagondliga, lai kivitrepp laskus vette, rauduksed avati kaheksatollisevõtmega ja rauduste taga olid tavalised uksed, mille avamiseks oli samuti vaja ilmatu suurt võtit. Harilikult kasutas Tom Viale San Spiridione poolset tagasihoidlikumat sissepääsu, kui ta just ei tahtnud külalistele muljet avaldada ja neid gondliga enda poole tuua. Tagauks, mis oli kõrge nagu ka hoonettänavast eraldav kivimüür, viisaeda, mis oli küll veidi lohakile jäetud, aga ometi haljas. Seal olid kaks jändrikkuoliivipuud jalindude suplusvann, lai ja lame anum antiikse alasti kivipoisi käes. Just niisugune aed kuulus tüüpilise Venezia palee juurde, pisut käest lastud palee juurde, mis oleks hädasti restaureerimist vajanud, aga seda polnud lootagi.Ilu oli siiski hävimatu, see oli loodud enam kui kakssada aastat tagasi. Maja sisemus oli Tomi meelest üks õige poissmehekodu, vähemalt Venezia mõõdupuuga mõõtes: all malelauaruudulinemarmorpõrand, üleval roosakasvalge marmorpõrand,mööbel, mis oli rohkem mööbliks moondunudcinquecentomuusika moodi, mida esitasidoboed, grammofonid javiolas da gamba. Tom laskisteenijatel Annal ja Ugol, noorel itaallastest abielupaaril, kes olid ameeriklasi ennegi teeninud ja järelikult tegid Verise Mary jacréme de menthe frappe vahel vahet, poleerida nikerdatud riidekappe,kummuteid jatoole, kuni need otsekui elustusid ja heitsid säravtuhmi helki. Ainus enam-vähem moodne ruum olivannituba. Tomi magamistoas oli gargantualike mõõtmetegavoodi, laiem kui pikk. Tom ehtis toa antiigiärist ostetudNapoli vaadetega, mis olid pärit aastatest 1540 kuni umbes 1880. Ta oli maja nii suure hoolega sisustanud, nagu kavatseks sinna elama jäädagi.
Astunud esmakordselt sisse proua Donzert'i väikese kahekorruselise maja uksest, oli Martine hämmeldusest kaotanudkõnevõime terveks päevaks. Ka kõige muinasjutulisem "Tuhande ja ühe öö" lossidest poleks iialgi suutnud üht inimolendit sel määral erutada; kõik araabiaparfüümid poleks iialgi suutnud kellelegi nii suurtnaudingut pakkuda, nagu tundis Martine selles väikeses majas, mis oli läbi imbunudšampooni jakölni vee lõhnadest. (lk 28)
Võeti kasutusele ka mõningaiduuendusi: valgustatiprožektoritega avara õue sügavuses asetsevat ajaloolist lossi, millega oldi niivõrd harjunud, et seda tavaliselt üldse ei märgatudki, agavalgusefektide abil üheks õhtuks balliülikonda riietatuna näis ta sepistatud raudvõre taga kuidagi pühalik, suurepärane ja ligipääsmatu. Lossiõuesillutise mosaiikkiviplaat oli selgesti nähtav, sügavad varjud ümardasid eesmisitorne, ent taamal, õue sügavuses, helendas kivikaunistustega, kahe kolonnidereaga ja keskel asuva frontoonigatelliskivist peahoone. Kohalikud elanikud,suvitajad jaturistid naaldusid vastu väravat ega pööranud pilku sellelt säravalt nägemuselt... Seejärel köitis nende tähelepanulasketiir,ball jaloosirattad. (lk 37-38)
Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
Hohenschwangau lossi juurde viiva tee ääres kasvas sel ajal põlinetamm, mille kaharadoksad mehepea kõrguselt kaugele üle tee ulatusid. Kui Konradin sinna lähedale jõudis, ehmus tahobune ühest langevastkivist ja muutus nii tuliseks, et kuihertsog poleks õigel ajal ennast vastu hobuse kaela surunud, oleks ta käsi võinud käia niisama halvasti kui omal ajal Absalonil, kuningasTaaveti vallatul pojal. Nüüd jäi ainult ta lehvivamantli hõlm tamme oksa külge kinni, mis äparduse tagajärjel Konradin pidi pidi astuma oma ema ette katkise mantliga.
Ühel päeval oli ta usaldanud minna käiku, mis viis lossi peahoonesse, ja toetus rinnatisele, et heita pilku lossi aeda. Seal polnud palju näha, sestlilled olid juba õitsenud, peale mõne kahvatu sügislille. Ainult üksik suurvaher keset aeda leekis punaselt, nagu oleksid põlevadlaternad selle okstele riputatud.
Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966, lk 109
"Ema, vaata! Loss!" hüüatas väikemeestrollis, kuirahvusraamatukogu külg Endla tänavalt paistma hakkas. Paksudpaekivist seinad, romantilised kaared ja laskeavade moodi aknad – poiss oli eksimatult tajunud rahvusraamatukoguarhitektuuri erilisust tavaliste linnamajade keskel.
Surrey krahvkonna põhjapiir kulgeb möödaThamesi jõge, mille äärde jäävad iidsed kuninglikud residentsid Windsori ja Hampton Courti loss. Kui astmahaige William III kolis õukonna seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul Hampton Courti, et pääsedaLondoni suitsust värskema õhu kätte, hakkasid rikkamad londonlased ehitama lossi lähedusse üles- ja allajõge villasid ja suveresidentse, et samuti pääseda pakku Londoni müra ja õhusaaste eest. (lk 534)
KAUPMEES: Kui päristõtt rääkida – sääl nad on, näljarotid! Määrivad paberit ja kirjutavad oma lorikesi igasugustest Matsidest ja Jukudest ja siis aita neid ja toeta ja kui nad ära kärvavad, siis pannakse neile mälestussambaid. On ikka üks paganaülekohus. Vaat siin on ikka mehed, kes midagi ka ära teinud. Siin on Andres – tühjataskuga peale hakanud ja –maja nagu loss jakauplustes sada meest tööl.
milline imelineraiskamine parkimisplatside ja vaibakloppimispuude embuses tänavail mis vahetavad iga viie paneeli tagant oma nime lossides kus inimesed kuhjuvad üksteise peale jõudmata kunagi päriselt tippu milline imeliselt raisatudanne
