Vanadetõdede mõju on absoluutselt tugev. Lojaalsus neile on esimene printsiip — paljudel juhtudel on see ainus printsiip; sest kui käsitletakse nähtusi, mis on nii uudsed, et nõuavad meie varasemate käsituste tõsist ümberkorraldamist, siis on ju kõige tavalisem viis neid lihtsalt ignoreerida või nende tunnistajaid taga kiusata.
William James, "Pragmatism ja elu ideaalid". Tõlkinud Märt Väljataga. Vagabund, 2005, lk 50
Etabikaasade vahel valitseks lojaalsus jasõprus, on tingimusekssine qua non, et nad mõlemad on omavahelistes suhetes täiesti vabad ja võrdsed. Kuni mees üksinda on majanduslikult sõltumatu jaseadus ning kombed talle kui meheleeeliseid annavad, on loomulik, et ta osutub pahatihtitüranniks, mis naise omakorda vastuhakule jateesklusele kihutab. Kellelgi ei tule mõttesse eitadaabielutragöödiaid ja pahupooli, abielu pooldajad aga kinnitavad, et abikaasade lahkhelid tulenevad indiviidide tahtmatusest, mitte institutsioonist endast. (Abielu, lk 330-331)
Proua Black pesipokaale ja tõotas enesele, et ei korralda enam eales ühtkipidu, laseb end abikaasast lahutada ja abiellub järgmisel korral mehega, kes polesilmakirjalik, ning on näitekssõjaväelane. Vaid nemad mõistavad, et lojaalsuse tähe all tapmine ja õilsaeesmärgi nimel elamine pakub tunduvalt suurematrahuldust kui soov elada igavesti selleks, et kaitsta tühiseid isiklikke huve.
Fay Weldon, "Naissaatana elu ja armastus". Tõlkinud Faina Laksberg. Varrak, 2009, lk 182
Lojaalsuskuningannale on sipelgaühiskonnas keskne, ulatudes isegi iga steriilse emase töölisepaljunemisvõime ohverdamiseni. Tõepoolest, see töölissipelgate pealesurutud paljunemisvõimetus on võlunudteadlasi, kes püüavad mõista, kuidas arenes tõelineeusotsiaalne käitumine –ühiselu hüpersotsialistlik versioon.
