Täiesti ootamatult kukkus ta [matemaatikaõpetaja] ühel päeval (vist keset aritmeetikatundi) rääkima elust ja usust. "Kõik teie," ütles ta, "iga viimane kui üks teist — elate kunagi läbi ajajärgu, mil tunnetemeeleheidet. Kui te kunagi meeleheidet ei tunne, siis te ei tea, mis tähendab ollakristlane, te pole saanud kristlaseks ega elanud kristlikku elu. Et olla kristlane, peate olema valmis võtma vastu samasugust elu, midaKristus elas; peaterõõmu tundma nii, nagu tema tundis rõõmu; olema niisama õnnelikud, nagu tema oliKaana pulmas, saama tunda rahu ja õnne, mida tooballumine Jumalale ja Jumala tahtele. Aga te peate ka tunda saama, nagu temagi, mis tähendab olla üksindaKeetsemane aias, tundma, et kõik sõbrad on teid hüljanud, et need, keda te armastate ja usaldate, on teist ära pööranud, ja et ka Jumal ise on teid maha jätnud. Siis hoidke kinni usust, et see ei ole veellõpp. Kui te armastate, siis saate kannatust tunda, ja kui te ei armasta, siis ei tunne te kristliku elu tähendust."
Seejärel pöördus ta oma tavalise tarmukusega uuesti liitintressi ülesannete juurde, kuid on imelik, et need vähesed laused on mulle meelde sööbinud rohkem kui ükskijutlus, mida ma eales olen kuulnud. (lk 164)
Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996
[Rahatarkuse õpetamisest:] Praegune lähenemine rõhub eelkõige õpetusele, et on tähtis rahaasju korraldada, ja selgitame, missugune on liitintressi arvutamisevalem ja kuidasriske hajutada. Ma soovitan selle asemel lähtudapsühholoogiast, aru saada, et inimesed on inimesed, sõltumata nendeharidustasemest jasissetulekust.
Ja kindlasti on oluline ennast pidevalt hinnata, kas me oleme jõudnud omaeesmärgini, kaskoolitus on viinud selleni, et inimesed ka oma rahaasju targemalt korraldavad või see on üksnes viinud selleni, et nad oskavad seda liitintressi valemit arvutada, ilma et nad seda tegelikult omasäästmiskäitumises väljendaksid.
