Kõndides rutakal sammul Brugge räpasel sillutisel, tundis Zenon, kuidas läbi tema, nagu meretuul läbi ta viledaks kulunud riiete, voogab tuhandete kaupa olendeid, kes on kunagi viibinud selles maakera punktis või juhtuvad siia tulevikus, enne sedakatastroofi, mida meie nimetame maailma lõpuks; needviirastused läbisid inimese keha, keda nende eluajal veel ei olnud või enam ei ole, ise seda märkamata. Hetk varem põgusalt tänaval kohatud tundmatud, kelle näod samas möödaniku vormitussetaignasse tõugati, suurendasid lakkamatult seda larvidehulka.Aeg, koht,mateeria jäid ilma oma atribuutidest, mis neid meie silmis piiritlevad; vorm polnud muud kui mateeria lõhkine koorik; mateeria jooksis kuivakstühjusse, mis ei olnud enam tema vastand; aeg jaigavik olid üks ja seesama, otsekui pime hoovus liikumatus pilkasesookeanis. Zenon süüvis neisse visioonidesse nagu usklik Jumala üle mediteerimisse.
Meel iseenesest on vaikne, vagur ja liikumatu. Ta hakkab liikuma välisasjade mõjul ja see meeleliigutus ongimõtlemine. Välisasjadest kõige enam mõjutab meie meelt justmuusika.
