Bruno Liljefors, "Luiged" (1924)Koga Harue, "Lõputu lend" (1930)Diane Andrews Hall, "Lend" (2015)Kajakal õnnestub lendamine silmapaistvalt hästi.Mõni on lendamises märksa kehvem kui kajakas.
Lendamine onõhus võikosmoses soovitud suunas liikumine ilma soovimatult alla kukkumata. Enamiklinde ja paljudputukad on selles loomupäraselt andekad, kasutades lendamisekstiibu, ülejäänud olevused (shämblikud ja inimesed) peavad lennuks tarvitama muid abivahendeid nagupurjed,langevarjud,õhupallid jalennukid.
Liikumatult püsisid kõrgel taeva all paigalkullid,tiivad välja sirutatud ja pilk stepirohtu luuramas. Jumal teab kust kaugeltjärvelt kajas vastu taamalt möödalendavametshanedeparve kisa. Mõõdukate tiivalöökidega tõusis rohust lendukajakas ja ujus toredasti sinistes õhuvoogudes. Seal kadus ta kõrgusse ja vilksatas veel ainult tillukese musta täpina; samas tegi lind õhusuperpalli ja välgataspäikeses.
Notsu aga samal ajal soovis, etKängu üldse poleks seda hüppamiskunsti osanud. Varem küll, kui ta pikka teed läbi Metsa koju kõmpis, oli ta mõnigi kord igatsenud, et ta näitekslind oleks, aga nüüd, Kängutasku põhjas,hüppas tal peas hoopis niisugunemõte:
"Kui see nii paku min lendam moodi siis ei see git ine käib, küll lõbu."
"Uuuuuuu!" tuli vaese Notsu suust, kui ta üles õhku lendas, alla tulekul aga "auuuuu!". Ja kogu tee kuni Kängu majani ta aina korrutaski üht ja sedasama "uuuuu'd" ja auuuu'd".
Ühel õhtul, kui pidime hakkamakaarte mängima, jutustasinglane meileMehhikost ja sellest, kuidas üksildases mägifarmis elav muldvanahispaanlanna oli võõra saabumisest kuuldes talle järele saatnud ja käskinud tal maailmauudiseid rääkida. "Noh, nüüd isegi lennatakse, proua," oli inglane naisele öelnud.
"Jah, olen kuulnud," vastas vana daam, "ja ma olen omapreestriga selle üle palju vaielnud. Nüüd võite mind valgustada, sir. Kas inimestel on lennatesjalad kõhu all naguvarblasel või sirgu nagukurel?"
Tikutaja on väike hall soolind, valge ehmetutt kõhul, väga pika nokaga, pikkade jalgadega; tõusnud talle omase kisaga, lendab ta siksakiliselt, otsekui oleks ta enne lendutõusmist paarsada grammi hinge alla visanud.
Korraga silmas Väikevend, et Karlsson hakkab starterinuppu kobama, talle tuli kohutav hirm — kas tõesti läheb kõik nüüd veel viimasel minutil nurja?!
"Ei, Karlsson... Ei, Karlsson!" sosistas Väikevend ärevalt. Kuid Karlsson otsis edasi starterinuppu. Tal polnud kerge seda kõigi looride alt üles leida.
Härra Peck seisis juba ukse vahel... siis hakkas Karlssonimootor korraga surisema.
"Ma ei teadnudki, et Arlandalennuvälja liinid käivad otse üle Vaasalinna," tähendas härra Peck. "Seda ei tarvitseks neil ometi teha. Nägemiseni, preili Sokk, me kohtume homme."
Nende sõnadega ta läks. Karlsson aga tõusis kõrgele lae alla. Ta tiirutas vaimustatultlaelambi ümber ja lehvitaslooridega preili Sokule.
"Üllas neitsi lendab ja sõuab, hoi, hoi!" hüüdis ta.
Doktor Daneeka vihkas lendamist. Ta tundis end lennukis kuivangis. Lennukis ei olnud ühtki kohta maailmas, kuhu minna, välja arvatud lennuki teise otsa. Doktor Daneeka oli kuulnud, et inimesed, kellele meeldib lennukisse ronida, väljendavad sellega tegelikult alateadlikku soovi ronida tagasi emaüssa.
Mis on lendamine, et see võib toimuda ööliblika habrastel tiibadel, kelle jõujaamaks on arvutikiibisuurune süda? Mis on lendamine, et see võib hiiglakraanal mürinaga läbi nelja ja poole miljoni naelase raskuse kõrgustesse tõusta?
Kõrvaltoas elas professor L., kuulus semiootik. Mõlemad käisime tihti väljas, kumbki oma rõdul, tervitasime viisakalt kaelasid pisut õieli ajades ja vaatasime merelinde (võib-olla Kuuba, aga võib-olla ka Ameerika omi) värve vahetava taeva taustal. "Röövlindudel on kõige täiuslikum lennutehnika," ütles professor L. Ma jutustasin professor L-ile omaenda lennutehnikast, mida juba pikka aega unenägudes harjutanud olin. Alguses lendasin ma püstasendis nagu inglid, tõustes pärast tohutut pingutust kõigest tühisele kõrgusele, vaevalt meetri kõrgusele maapinnast. Nendel esimestel lendudel takerdusin tihti puuokstesse, kui need juhtumisi ette jäid. Hiljem tõusin aga muudkui kõrgemale ja lendasin juba horisontaalasendis nagu lind või lennuk. "Huvitav," teatas professor kaela pisut sirutades. "Öelge, kas te painutate enne õhkutõusmist pea ja põlved... vot niimoodi?..." küsis professor L. pärast lühikest mõttepausi ja demonstreeris kirjeldatud asendit. "Ei," vastasin mina. "See on ebatavaline," ütles professor, "see on nimelt algpositsioon. Sellest asendist on õhku tõusnud kõik need, kes üldse kunagi lennanud on," lisas ta siis ja vajus mõttesse.
Dubravka Ugrešić, "Romaanijõe forsseerimine", tlk Madis Vainomaa, LR 6-9 2021, lk 193
Kuikirjutusmasin korraga mitu tähevahet edasihüppab, tõestab ta lihtsalt oma jõudsamat mõttelendu. (lk 120)
Lennul võtabvarblane terve maa omatiiva alla. (lk 120)
Üksikvalge merelind hõljub läbi Beckombergavaimuhaigla Meeste Maja koridoride. Ta on suur ja helendav ningunenäos jooksen talle järele, et ta kinni püüda, aga enne kui temani jõuan, lendab ta läbi katkiseakna välja ja kaoböösse. (lk 6, romaani algus)
See pidi olema öösel, kui ta Beckombergasse viidi. Ta leiti maantee äärest lumest teel lennuväljale ja pärastmaoloputust Sabbatsbergis sõidutati ta sinna. Mõni tund enne seda oli ta võinud Norrtulli lähedal üheshotellis toa ja neelanud pudelikonjakiga alla kõik omaunerohutabletid. Siis läks ta välja ja hakkas mööda maanteed lennuvälja poole astuma, et istudalennukisse ja sõita ükskõik kuhu,Pariisi,Sankt Peterburgi,Moskvasse, ja olla sihtkohta jõudes juba surnud. Aga nii kaugele ta ei jõudnud. Ta uinuslumehanges mõnisada meetrit hotellist. (lk 23)
Aeg-ajalt kostab meie enamjaolt vaikusest koosneva kõne vältel, kuidas ühekroonine kukub kõlinal mündiautomaati.
"Kas sinu juures sajab ka lund?" küsin lõpuks.
"Ma ei tea," vastab Jim, "ma seisankoridoris ja siin ei ole ühtegi akent, aga teie ärasõidust peale sadas vahetpidamata."
"Mis haigus sul siis on?" esitan küsimuse toru sooja suhu.
"Mutiivad läksid liiga suureks, ma ei saa enam lennata."
"Mida see tähendab?"
"Ma täpselt ei tea," ütleb Jim, "küsin doktori käest, kui ta tuleb, aga ma jään siia ilmselt kauemaks." (lk 30)
Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017
On lennuk, reisijad ja meeskond ning nende eest tuleb vastutada.Pilooditöö on selline, et sa ei saa maapinnal olevaid probleeme lennule kaasa võtta, tuleb keskenduda vaid lendamisele ja mõtted peast visata. Minu jaoks oli lendamine tegelikultpuhkus, mis nõudiskeskendumist.
Mul on kotis artikkel, mille eile öösel pähe õppisin. Lennuki kliimaseade filtreerib õhust välja lausa 99,97 protsenti kõigistbakteritest javiirustest. Kui pead Õhureiside Kümnest Kuldreeglist rangelt kinni, on sinuga kõik korras.
Niipea kui oma aknaäärsele kohale istun, asun ellu viima Reegel Number Ühte. Võtan kotist paki desinfitseerivaidsalvrätte ja hakkan küürima. Plastist klapplauake, istme käetoed ja turvavöö kinnitus — kõik peab puhtaks saama. Õnneks on ümbritsevad inimesed hõivatud ajakirjade ja kõrvaklappidega ning sellega, et teiste inimestepagasit pea kohal olevates kappides oma kotte jõuga sisse toppides lapikuks litsuda. Nad peaaegu ei vaatagi minu poole.
Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018, lk 18
mulaps lendab üle mere silmad kinni ja näol õhklaineslennuki langus päraninõrkus ja kangus vabaneb laugude alt mu laps lendab üle mere ... aastad lähvad meist üle kasvame kahaneme edasi-tagasi lendame mida sa võtad endale mida saad sina siit aastad lähvad meist üle
võibolla lendamise ja ei midagi maast mille ma sulle andsin siis kui su siia kandsin ja ei midagi merest võibolla lendamise
Viiu Härm, "*mu laps lendab üle mere...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 30-31
.jpg)
