Lehtede langemine on inimesteelusümbol. Varem või hiljem, pärast üürikest keerlemist meiemõtete,unistuste, sisekaemuste õhus, pöördume kõik tagasi maasse.
Raaguspuud ei pakugi nii kurba pilti, nad näevad osalt vihtade võiluudade moodi välja ja osalt ehituseks püstitatud tellingute moodi. Aga kui säärase raagus puu küljes rabelebtuule käes viimane leht, siis on see otsekui viimane lehvivlipp sõjatandril, kui plagu, mida hoiab kramplikult vaenuväljal langenu elutukäsi. Me oleme langenud, aga me pole alla andnud. Meie lipp lehvib alles.
Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, Loomingu Raamatukogu, nr 40/41, 1964, lk 101
Tal oli korraga käsil mitu pilti, mis olid enamasti liiga suured ja käisid üle tema võimete. Ta oli sellinekunstnik, kes oskas paremini lehti kui puid maalida. Tavaliselt viitis ta üheainsa lehe kallal kaua aega, püüdes tabada selle kuju ja läiget ning kastetilkade sädelust lehe servas. Ometi tahtis ta maalida tervet puud — puud kõigi tema ühetaoliste ja samal ajal nii erinevate lehtedega.
Üks pilt oli tal eriti südame peal. See oli alguse saanud tuules lendlevast lehest, mis oli aegamööda kujunenud puuks, ja see puu muudkui kasvas, sirutades välja loendamatuidoksi ning ajades õige fantastilisijuuri. Oksaraagudele laskusid kummalisedlinnud ja nõudsid endaletähelepanu. Siis hakkas Puu ümber ning taamal läbi okste ja lehtede paistmamaastik, aimus ülelagendiku laiuvmets, aimusidlumiste tippudegamäed.
J. R. R. Tolkien, "Leht ja puu", tlk Krista Mits; rmt: J. R. R. Tolkien,Leht ja puu [jutukogumik], Tallinn: Tiritamm, 1993, lk 7
Talv tulisaarele tavaliselt tasahilju. Taevas oli ikka selge,meri sinine ja tüüne ningpäike soe. Aga õhus oli juba tunda mingit ebalust.Maapinda paksult katvad kuldkollased ja punased lehedsosistasid midagi ja itsitasid omavahel või katsusid paigast paika joosta, keereldes värviliste rõngastena puude vahel. Nad justkui harjutasid midagi, valmistasid end nagu millekski ette ja arutasid seda ärevalt oma krabisevate häältega kobaras ümber puutüvede.
Harkivi kontekstis võib lisaks välja tuua selle aspekti, mis oli mitmete ekspertide arvates Venemaa armeeKiievi suunalt taandumise peamisekspõhjuseks - käes on nn zeljonka ehk siis puud on lehtedes ning riigi põhjaosa metsastes piirkondades on see ukrainlaste jaoks suureks eeliseks, sest väekontingendi väiksuse tõttu ei suuda Venemaa armee kõiki okupeeritud territooriume kontrollida.
Sai siis sinna lemme lehti, lemme lehti, tamme tõhva, sellest kasvas kaunis taimi, võrsus haljendav võsuke: tõusis maast kui maasikake, kerkis jo kaheharune. Oksi laiali ajasi, lehti ilmaje laotas.
Kalevala, teine runo, "Suur tamm". Tõlkinud August Annist. (1985), lk 14
/---/ Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti tuul, kuldseidliblikaid me pääle. Kuldkollane ontee, koldkuldseid puistab lehti tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle?
Henrik Visnapuu, "Kuues kiri Ingile. Kuldkollane laul", 1919
Surm on kirjutanud valmis omakäsikirja, lehitsen seda päevast päeva, lehitsen ja loen lõpust alguse poole, lehed juba murduvad, ees on nad veelrohelised, kuid see onpettus, vaid minu silmad on rohelised, vaid minu silmad. Lehed on rebitud elupuust, rootsud on haprad ja tühjad, lehed ise läbipaistvad; kas need ongi siis minu elupäevad, haprad ja tühjad?
Juhan Viiding, "Vana mehe laul". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 501. Tuntud ka lauluna Olav Ehala viisil.
Miks nad lehti puu külge tagasi ei visanud? Nad oleks ju võinud, aga ei, lehed topiti hoopis plastik- kottidesse ja jäeti mäeveerele vedelema. Kellelegi ei meeldi kõdu: kui lumi sulab, olgu kohe rohi ja lillepidu.
Carolina Pihelgas, "*** Miks nad lehti puu külge tagasi" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020", lk 106
vananedes klammerduvad hõbedased lehed me kõigi naha ja juuste külge, kui see onvanadus ja mitte mägede, jõgederikkus.
.jpg)
