Laps peab tegema kõike, miskästakse, ja talle aetakse uskumatult paljujama. Et lapsed jalus ei siiberdaks, eraldatakse nadühiskonnast erilistessehoiuasutustesse, kus nad peavad õppima juhuslikult kokku sattunud seltskonnas kuidagiviisi hakkama saama. Needtraumadjäävad kogu eluks, sellepärast ongitäiskasvanud nii imelikud. Laps olemise aega nimetatakselapsepõlveks.
Lapsed aimavad oma vanemate mõtteid paremini kui nood laste omi. (lk 31)
Miski pole lihtsam kui kasvatada lapsi nii, et nad kuulaksid sõna, meeldiksid, teeniksid ja teeksid kõike, mida vanemad ning teised täiskasvanud ihkavad. Muidugi ei saa lastest siis mitte kui midagi, igal juhul mitte midagi rohkemat kui nende vanemad. Raskem on aga ühendadakuulekus javabadus, jätta alles jõud ning siiski suunata ja kasvatada endale parimat sorti vastane. (lk 50)
Kui õpetada lapsvihkama ühte inimest, kes ei ole talle midagi teinud, siis õpib ta selle toel vihkama ka kõiki ülejäänud inimesi. (lk 52)
Kui vähe vanemate jutt lastele korda läheb, saab selgeks tõsiasjast, et koguhüpohondriline tülgastuselu vastu, millest päevast päeva räägitakse, ei hävita ometi lasterõõmsameelsust. (lk 64)
Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni.Loomingu Raamatukogu 36/2004
Olen rõõmuga leidnud, et suureleenamusele mu kaassurelikest on mu nägemused selgestimõistetavad ning eriti hästi mõistavad neid lapsed, kes minu pilte vaadeldes on leidnud rohkemrõõmu kui ma iganes lootnuks. Einoorus egalapsepõlv olerumalus egavõimetus. Mõned lapsed on rumalad ja mõned vanamehed on ka. Kuid tohutu enamus jääbkujutlusvõime või vaimse tunnetuse poolele.
— Ei tea, kas kodus kõik ikka korras on?! muretses Arutalu-ema. — Kas kingsepa-ema jõudis ikka kõigega toime tulla?!
— Noh, miks ta ei jõudnud, rahustas isa, — eks lapsed siis aidanud ka mõnda kerget asja toimetada.
— Lapsed ju alles noorukesed, mis nüüd nemad aidata saavad, arvas ema. (lk 63)
—Isa, sõidanüüd ruttu! ütles Arutalu-ema väriseva häälega. — Ei tea, mis meie seal kodus täna veel näha saame!
Ja isa kiirustas hobust nii et vanker auklikul põlluteel aina hüppas. Isagi oli kuuldud sõnumist väga kohkunud. Ega ole siis nali — kogu talu vara ja majapidamine terve pika päeva peaaegu maailma hooleks! Lapsed — noh, need olid ju alles väikesed ja neid ei maksa asjalisteks arvatagi. Ning kes teab, kas veel laste enestegagi midagi halba pole juhtunud, kõik omapead. (lk 64)
Häbi on mulle üldse kõigist tunnetest kõige rohkem antud ja ma olin seda varem ja hiljemgi Rummusaarel tundnud. Aga mitte nii suurt kui see oli. Need teised olid kuinõgese kõrvetus: õhetasid pisut ja ununesid varsti. Aga see häbi jäi meelde. Ja kuigi mul on praegumälestuses palju suuremaidki häbisid, pole see ikkagi veel muutunud eimillekski. Võib-olla sellepärast, et sellega koos tundsin ka oma esimest suurtpettumust, sest hiljemgi on see nii olnud, et kui need kaks tunnet korraga mind haaravad, jätavad nad ikka kustumatu mälestuse.
Ent pettumust ilma häbita pole mul kaugeltki nii raske taluda kui häbi ilma pettumuseta. Kuigitagajärjed peaksid pettumuse puhul olema halvemad, sest eks pettumus ole ju lootusepuu halvaks läinudvili, ja kes seda palju ja sageli sööb, selle veri muutub kibedaks ja keel mürgiseks. Ta kaotab usu, ja lahkublootuse juurest.
Ent laps, kes seisab lootuse ees, silmad avali ja käsi õieli, neelab esimesed pettumusemarjad nii ruttu ja tervelt alla, et ta vaevalt tunnebki nendekibedust.
Neli poissi ja üks tüdrukuke istusid laua äärde. Laest rippuvpetrooleumilamp kõikus ähvardavalt nende peade kohal. Hõõguvpunaseks köetud malmpliidil kees tasakesisupipott, levitadessuitsu jasupi lõhna. Laste vanus oli kolmest kuni viieteistkümne aastani, käed kõigil määrdunud ja külmamuhklikud, ninad tatised, juuksed punasevõitu. Neist kõige vanema, viieteistkümneaastase haiglase välimusega tüdruku allavajunud suunurgad sarnanesid gallialase rippuvate vurrudega. Kolm poissi, kes olid tüdrukust nooremad, meenutasid kolme rõõmsailmelistkonna ja ainult kõige noorem põngerjas sarnanes oma emaga. Võib-olla ainult temal üksi vedas. (lk 8–9)
Marie lapsed pidid olema hästi kasvatatud, väga arukad jaüliviisakad ja nad ei unustanud kunagi öelda "Tere, proua," või "Tänan, härra!". Marie poleks sallinudninakust nende poolt. Ta oli kerge, ent valusa käega ja lapsed olid harjunud vastuvaidlematult temakäske täitma, teades, et kuinahatäis oli lubatud anda, siis kindlasti ka anti. Arvatavasti kujunes laste arusaamises midagi taolist, mis on omane treenitud koertele: nad täidavad käsku, teadmata, mis põhjusel on keelatud teha seda või teist, või vastupidi, miks peab tegema just seda. Miks ei tohtinud nad õiendada oma asju hurtsiku põrandale, miks oli neil keelatud torkidanõeltega väiksema venna kõhtu, miks pühade eel peab pesema nägu ja käsi, miks ühel ilusal päeval tuli minna just nimeltkooli, aga mitte kuhugi mujale, miks peab lahkumakodust, kui emale tulevad külla võõrad mehed, ehkki see, mida nad seal tegid, polnud mingisaladus. (lk 20–21)
Küla lapsed võtsid kõiges eeskuju täiskasvanuilt. Tavaliselt olid just lapsed need, kes sakslaste ilmumisel või lähenemisel jooksid teatega ühe maja ukse juurest teise juurde … Tänavad tühjenesid silmapilkselt rahvast ja saksa sõdurid või nendepatrullid jalutasid otsekui läbi mahajäetud küla … Ent sagedamini ilmusid nad küllaautodega kihutades ja elanikud ei jõudnud õigeaegselt majadesse peituda. Sel koledal ajal luusisid nad ka mööda metsi, lapsed ei julgenud sinna sellepärast enam minna ja nii polnud vajadustki neile seda keelata: pühahirm ise sundis lapsikoduõuedesse jääma. (lk 24–25)
Tulnudpõõsastest välja, läksid nad edasi, arutades omavahel, et ei oleks pidanud jalga panema uusi kingi, sest ilm oli palav ja tee tolmune paljudestjalakäijatest, kes kõik liikusid ühes ja samas suunas — järve äärde, jahedusse. Nad jõudsid järele tervele lastepesakonnale, kes meelega lohistasid jalgu järel, et rohkemtolmu üles keerutada. Laste rase ema lükkas tühjalapsevankrit ja isa kandis süles täiest kõrist karjuvat väikest. See olipühapäev. (lk 42)
Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
"Ma leidsin!" jäid viimasteks sõnadeks lapsele, kes sõja järel leidis granaadi ja kutsus oma mängukaaslasi seda vaatama.
Juhan Smuul, "Jaapani meri, detsember",Hea meremeeste hoidja [proosakogumik], Tallinn: Eesti Raamat, 1972, 1. ptk, "Eureka!", lk 592
Iseäranislastetoas kasutataksemuganduma õhutamiseks ilmselgelt jaburaidähvardusi jalubadusi. Võtkem näiteks laps, kes keeldub söömastspinatit: temakasvataja ütleb, et spinat teeb tajuuksed käharaks, aga laps ei taha käharaid juukseid. Siis otsib kasvataja abi ähvardusest: "Kui sa spinatit ei söö, ei kasva sa suureks." "Lollus puha," mõtleb laps ega lase end sundida.
[M]inu arvates peab laps maast-madalast teadma, etteatrit teevad inimesed:näitlejad,lavastaja,kunstnik jahelilooja. Kuietendus haarab ja kõike muud unustama paneb, kui tegelastele kaasa elatakse, kui nende saatuse pärast kurvastatakse ja rõõmustatakse, siis jätab nähtu sügava jälje lapse tundemaailma, õpetab teda head ja halba mõistma, õiglust ja sõprust hindama ning rikastab last emotsionaalselt. Lavastuse vorm, selle kunstiline kujundus, nukud, värvid, valgustus, keele ilu ja muusika arendavad lapse esteetilist meelt. (lk 7)
[N]äitleja, kes nukule hinge sisse puhub, kes talle ainulaadse iseloomu kingib ja sirmil elama paneb, jääb isesirmi taha. Mida suurem on nukunäitleja meisterlikkus, seda tugevam on tõelisuse illusioon sirmil. Mida paremini nukunäitleja mängib, seda märkamatumaks jääb tema ise, seda elavam on tema loodud kangelane — nukk.
"Suures" teatris on see lihtsam. Lapsele, kes mitu korda teatris käinud, jääb sama näitleja eri rollides meelde. Laps õpib kuju taga selle loojat nägema, õpib näitlejakunsti hindama ja armastama. Kuid alguse saab see armastus ikkagi nukuteatris, kus pärast etendust, lapse esimest teatrielamust, selle loojad — näitlejad —, nukk käes, eesriide ette tulevad. (lk 7)
Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
Laps heitis end järsult ettepoole ja lõi peaga vastutuuleklaasi. Lõi üha uuesti ja uuesti, nagu ihkaks klaasist läbi paiskuda. Rebisin ta kraedpidi tagasi istmele. Mekarjusime teineteise peale. Karjusime mõttetusi. Ta rebis end lahti ja haaras autoukse järele, see oli lukus, ta tahtislukku lahti saada, tõmmates üles väikese julgestusnupu — nii äge oli ta iha surra! — ja sellal kui mina kisendasin ning teda kuuest rebisin, avas Bobby autoukse. Lapsejõud käis minu omast üle. Ta heitis endautost välja.
Auto libises küljetsi. Miski prantsatas vastu selle esiotsa. Olin nagulõbusõidul: paiskusin kord üles, kord kõrvale. Roomates verd tilkuvana üle istme, mõtlesin, kui vaikseks kõik oli äkki jäänud: auto ise, paks õhk autos, katkematu signaal just mu pea juures... Mul on veel paar sekundit aega, enne kui ma välja rooman, end verest nõretavana jalule ajan ning tagasi vaatan, et näha, mis on saanud minu pojast. (lk 26)
Sa oled ainult kümneaastane ning liiga noor õelate mõtete jaoks — kas Sa vaatad oma varaküpsesse südamesse ning näed seal vaid rususid, jäänuseid, lapse moonutatud varju? (lk 28)
Su tütar saatis mulle imikupesu,Bostonis posti pandud. Mõistan tema vihkamist, tahan teada vaid üht: mida Sa oma naisele minust rääkisid? Seda, et ma lapsi tahan? Kas Sa rääkisid talle, et Sa ei armasta teda enam ega saa temaga koos elada, et Sa armastad teist naist, kes ei saa Sinuga abielluda, kuid … Kas Sa ütlesid talle, et sel teisel naisel ei ole lapsi. Mida Sa talle veel ütlesid?
Kõnnin segaselt nagu unes mööda maja. Vajun aeglaselt läbi selle luksusliku maja põranda,abielunaine, kelle keha on muutunud kergeks nagu kest, tühjaks nagu kest. Minu kehas on ainult tema enda elu. Sina ei äratanud minus mitte elu, vaidmeeleheidet. Mäletan, kunagi ammu oli mu kehas elu. See näis trikina, vägitükina, millel oli niisama vähe lootust õnnestumisele kui katsel hoida vedelikku pilliroos ka siis, kui see ümber pöörata. Arst ütles: "Lapsed pole probleem. Kõik on korras." Kuid vedelik voolas välja. Minust voolab kõik välja. Sel esimesel õhtul, kui ma Sind Statleri pool nägin, voolas kõik nagu veri minust välja. Ma tekitasin Sinusärevust, Sinus, Sinu haiglase saatusetajuga, hirmuga vähi ees, närvivapustuse ees. Panin Su kogelema: Mis siis saab, kui Sa rasedaks jääd? Ma ei olerase, kuid tunnen kummalist elupakitsust, kauge elu tuksatust, nagu oleks Sinu tütre vaim mingil moel minusse asunud. Ta imeb verd janunedes oma kokkusurutud armukadedate huultega musisikonda. Mu keha ihkab temast ükskõik mis moel vabaneda. (lk 34)
Hiljem, hotellis, tema üüritud odavas toas, tunnistas ta, et minunägu oli teda vapustanud. Kas ta tõesti uskus millessegi nii lapsikusse naguarmastus esimesest silmapilgust. Ja siiski oli see mingis mõttes armastus. Rääkisime oma elust, tema naisest, minu mehest, ning siis läksime üle teisele teemale ja rääkisime nelikümmend viis minutit tema tütrest... geeniusest, kümneaastasestimelapsest. Olin alandatud, tummaks löödud. Tahtsin talle näkku karjuda:Aga mina! Ära mind unusta! Kuueaastaselt kirjutas ta tütarluuletusi, keni väikesiBlake'i stiilis luuletusi.Blake'i stiilis? Jah. Kaheksa-aastaselt ta avaldas needsamad luuletused. (lk 36)
Kas mäletate Lloydi? Kas te mäletate meist kedagi? Mina olen teietütar. Kas te kahetsete, et teil on tütar? Mina küll ei kahetse, et mul lapsi ei ole, praegu enam mitte. Lapsed, üha rohkem lapsi, lapsed laste seljas,protoplasma protoplasma otsas... Kord mõtlesin, et ei talu elu lasteta, nüüd ei talu ma mingisugust elu. Pean olema naine mehele, keda ma kunagi endale ei saa, ma ei taha temalt isegi lapsi. Istun siin, oma toas, pea ja keha tuikavad ihast, mis on muutunud abstraktseks, kaheldavaks ja kibedaks, elan edasi kuust kuusse, mu rakud paljunevad ja eritavad soojust lõputult. Ma ei kahetse, et mul lapsi pole. Ma ei täna teid selle eest, et ma teil olemas olen. Minus pole raasugi tänulikkust, pole üldse midagi. Ei, ma ei ole põrmugi tänulik. Ma ei suuda tänulik olla. (lk 41)
Ühe paadi juures onmusträstas risu sisse kinni jäänud. Ta ei saa lendu tõusta. Üks lastest, räpases kleidis pikakoivaline tüdruk, torgib teda kepiga.
Lind peksleb tiibadega, kuid ei suuda välja rabelda. Kui ta vabaks saaks, lendaks ta ära ja oleks pääsenud, kuid see risu hoiab teda kinni.
Üks laps viskab lindukiviga. "Pagana loll lind," ütleb keegi. Frank viskab kiviga. Nad kõik loobivad kive. Lind ei taipa kõrvale pöörata. Tema suled on märjad ja määrdunud. Kivi tabab linnu pead. "Säh!" hüüab Frank suurt kivi visates. See kukub plartsatades vette ja mõned tüdrukud kiljuvad.
Vaatan, kuidas nad kive loobivad. Seisan eemal. Mõtlen, et kui see lind sureb, pole enam miski tähtis. Baaris mängibmuusikaautomaat. (lk 78)
Mõtlen pidevalt sellele lapsele, sest siis mu elu muutub, kõik saab teiseks. Nelja kuu pärast. Peaksin kartma, kuid minu üle on võtnud võimust mingi rahulik laiskus. Emal käis see nii kergesti... Minul on see aga teistmoodi, sest minu elu muutub; iial ei muutnud miski mu ema. Teda polnud võimalik muuta! Milleks pead murda? Milleks karta? Mu keha on täis armastust selle lapse vastu ja ma ei saa enam kunagi selleks kes enne. (lk 88)
Kaua aega on meil peetud "normaalseks" 2-lapse-perekonda. Me peame hakkama pidama normaalseks 3-lapse-perekonda. See ei tähenda, et kõik peaksid nii kaugele jõudma. Aga see peaks olema mõõdupuuks. See tähendab, et kirjanikud-kunstnikud kujutaksid nii suuriperesid oma loomingus. (Seni on nad teadmatult propageerinud ühe- ja kahelapselisust.) See tähendab ka, et kavandataks ja ehitataks rohkem mitmetoalisielamuid jakortereid ning rohkemlasteaedu. Ka beebi- ja lasteriided peavad olema saadavamal. Ja mis siis, kui "nemad" seda ei tee? Suurel määral oleme siiski ise need "nemad".
Põhiline on arusaam, et lapsed on täiskasvanu hingelisele tasakaalule üsna vajalikud. Muidu on tühjus, mida ei korva ka pikimkohvikus istumine ega viies sada grammi. Kiikav laps seljas on tänulikum ettekääne käpuli käimiseks.
Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar, nr 10, 1988, lk 39–45.
Vaja on loobuda möödahiilimise nõksudest ja tõdeda, et eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui kuinagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamiste lakkamist. Praegu on nii, nagu meilt küüditataks igal aastal 7000 last. On vajameeleheidet selle pärast ja samal ajal ometimeelekindlust uskumaks, et suudame, kui kätte võtame.
Mida kätte võtta? Avastada, et lastest saab rõõmu tunda, kui nendele ja endale ei tee elu mõruks ülearuse käskimise-keelamisega. Avastada, et elu on kergem, kui julgeda olla nõrk selles mõttes, et avada end pigem teisele inimesele kui pudelile. Avastada, et poisikesest saab mees mitte keppides, vaid laste kasvatamises osaledes. Kuus last kolme naisega ei anna mõõtu välja. Iga selline lause vajab lahtiseletamist ja tähendab murrangut paljude elus. Vähemast aga rahva säilimiseks ei piisa. Ega, muide, ka isikliku õnnetunde suurendamiseks. Kui tunned end küllalt õnnelikuna, naerata selle üle. Aga ära iseendale valeta.
Mul oli tore lapsepõlv ja mulle on meeldinud koos lastega oma lapsepõlve uuesti läbi elada. See on ehk lapsik, aga tegi asja meeldivaks. Muidugi on laste kasvatamisel ka tülikaid osi. Mõned inimesed oskavad vastu võtta kõige igavamad väljakutsed, selle asemel et rõõmsaid ära kasutada.
24 tundi ööpäevas ei saateadust teha. Ei ole nii, et kui ühelt tegevuselt aega ära võtta, saad selle üle kanda teise tegevusse. Vastupidi, on vaja puhkust.Puhkus ei tarvitse tähendada kinno või kõrtsi minekut, selle asemel võib tegeleda lastega. Ma ei usu, et see mu teaduslikult tegevuselt aega ära võttis, pigem vältis see hoopis mõtlemise ülekuumenemist.
Kohtumispaigaks saab ühineelutuba. Juhul kui kohtuda tahetakse. Agalooduse poolt on nii juba määratud, etema ja laps ikka tahavad. Nad kuuluvad ühte. Praegugi, siinses lagunemisele määratud sealaudas on Erikal omariik, mille valitsejaks ta on. Sel riigil pole aga kindlaidpiire, pealegi on emal alati võimalus neid piire vabalt ületada. Erika toauksel polelukku, nii nagu ühelgi lapsel ei tohiks olla saladusi. (lk 4)
Nõmmeroosike Erika. Just nimelt selleletaimele on Erika omanime eest tänu võlgu. Enne lapsesündi oli ema vaimusilmas alati ühe õrna ja tagasihoidliku olendi kuju. Kui ta enda üsast väljapressitudsavikämpu nägi, asus ta jõude säästmata sellest kamakast kohe tema ettekujutustes hõljunud puhta olendi kuju välja tahuma. Sealt tükike ja siit tükike. Iga laps püüdleb instinktiivseltmustuse ja rooja poole, kui teda selles mitte takistada. (lk 19)
Klaverihäälestaja saabubrongiga Viinist ja hingeldab end mägepidi üles, kus paar hullu onklaveri soetanud. Ja seda 1000 meetri kõrgusel üle merepinna! Häälestaja ennustuse kohaselt peab see klaver kõige rohkem vastu veel vaid aasta-kaks. Hiljemalt selleks ajaks onrooste, puumädaniku jahallitusseene rõõmuskolmainus klaveril hinge seest söönud. Ema hoolitseb nii klaveri kui tütre tundekeelte õige häälestamise eest, neid keeli pidevalt oma tahte järgi timmides. See, kuidas laps ennast ise tunneb, ei mängi mingit rolli, tähtis on ema mõjuvõim selle tõrksa, kergelt mõjutatava elava instrumendi üle. (lk 28)
Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005
Ega tol ajal lapsi nii sageli teatrisse viidudki. Kuid 9-aastaselt tõi isa mu isegi Tallinnasse draamateatrisse, ka lasteetendusele. Mäletan selgesti, et istusime viimases reas, kummalgi pool vahekäiku oli seina ääres 2 kohta, vasakul pool istusime meie. Ma ei mäleta üldse, mida mängiti, mind vaevas kogu aeg ainult üks küsimus, kuidas saab mets olla laval, teatrimaja sees? Ja mitte keegi seda mulle selgeks ei teinud. Väga tark tegu muidugi, et ei teinud. Pole vaja lapsi vedada lava taha, olen alati selle vastu olnud. Milleks?! Las ta jääda, see mõistatus. Aga nüüd võetakse lastelt vägivaldselt ära see saladus, tullakse, et vaatame, mismoodi see kõik on. (lk 5)
Sestpeale, kui lapsed ilmale tulevad, hakkavad nad vanematest eemalduma. Nad käänavad endrinnanibu poole. Aga kusagil sügaval oma närvisüsteemis sätivad nad juba kodunt lahkuma.
Peter Høeg, "Susani efekt". Tõlkinud Eva Velsker. Tallinn: Eesti Raamat, 2016, lk 11
Kui kogu senise elu peale mõelda, siis on kõige rõõmsam aeg olnud laste ja lastelaste sünd. Kõige helgemad hetked on, kui üks uus inimene sünnib ilma, see on väga rõõmus sündmus. Hiljem võib nendega olla igasuguseid raskusi ja muresid, aga lastest on palju rõõmu.
Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi", Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, lk 27
Keegi poleks uskunud, et ka Jim kunagi vananeb. Ta on alati seisnud väljaspoolaega ja elanud enda reeglite järgi nagu üks suur ohtlik juhitamatu laps. Ta on alati armastanudsurma selleks liiga palju, et keegi oleks ette kujutanud vananenud Jimi. Vahel mõtlen, et Jimil puuduvad kujutluspildid elust pärastnoorust, vananemisest, ta on alati oma tahtmist mööda toiminud, järginud kõiki tujusid ja mõttevälgatusi: valetanud, petnud, joonud, hüljanud. Ma ei usu, et ta oleks kunagi kedagiarmastanud. Ei mind ega oma poolvendi, vahest isegi mitte Lonet.
"Ole nüüd, Jackie," ütleb ta, unustades, et saab järgmisel aastal seitsekümmend, ״mina ei saa kunagi vanaks. Ma olen selleks liiga tormiliselt elanud. Ja ma ei ole kunagi tahtnud elada. Mitte päriselt. Mitte nagu sina." (lk 14–15)
Marion tuli minu juurde ühel tormiööl,kuus aastat tagasi ühel novembrihommikul istusin ma haiglas,verine pamp kätel.Poiss olitekkide ja vereplekiliste nartsude sisse mähitud ja toas oli looma ja reovee lõhn. Vere seest säras mulle vastu kaks selget sinistsilma ja hallika naha all, mis nägi välja, nagu oleks see number suurem, tuksussüda. Mäletan, et mõtlesin, kas tema silmad särasid niimoodi ka minupimeduses. (lk 21)
Jim vaatab aknast välja. Piimvalge taevas, palavikukollased triibud.
"Mul ei olnud sellisttunnet, et mul oleks lapsi. Mulle tundus, et mul ei ole midagi."
"Ja nüüd?"
"Nüüd ma enam ei tea." (lk 28)
Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017
Magnus vaatas aknal. Ta oli end sinna sättinud esimesest valgest saadik, varemgi. Ta polnud magada saanud. Ta nägi, kuidas naine läks mööda, last kelguga järel vedades, ja tundiskadeduskihvatust. Tema ise oli kasvanud teistsugusel ajal, mõtles ta. Kui tema oli väike, polnud emad oma laste eest niimoodi hoolitsenud. Mänguaega oli vähe olnud.
Ronald oli nüüd täiesti ärkvel. Ta istus Anna kõrvale voodileämmaemanda vastu. Ta sirutas sõrme ja vaatas, kuidas laps sellest kinni haaras.
Ämmaemand näitas Annale, kuidas on kõige parem last toita. "Võtkepadi niimoodi sülle, hoidke selle käega tema pead ja suunake ta sedasirinnanibu juurde …" Anna, kes oli tavaliselt praktilistes asjades väga pädev, tundis end kohmaka ja saamatuna. Siis haaras laps temast kinni ja hakkas imema ning Anna tundis lausa kõhuga, kuidas poiss tõmbab.
"Vaat nii," ütles ämmaemand. "Teil on loomulikku annet. Kui kõik läheb hästi, võite juba homme koju saada." (lk 17)
Jamesisünniaeg oliplaneeritud, nagu oli planeeritud kõik Anna elus. Ta arvas, etkevad on lapse ilmaletoomiseks ideaalne aeg ning Whalsay on lapse kasvatamiseks imehea koht.Sünnitus oli olnud valusam ja verisem, kui ta oli ette kujutanud, kuid nüüd oli see möödas, ja polnud ühtki põhjust, miks nende pereelu poleks pidanud sujuma. (lk 18)
Ann Cleeves, "Punased luud", tlkRiina Jesmin, 2018
"Miks te soovite suve Fairi saarel veeta?"
Jane oli seda küsimust muidugi oodanud; ta oli inimressursside alal töötanud ja omal ajal ise lugematuid inimesi küsitlenud. Ta andis mingi ilmetu küsimust vääriva vastuse, et ta vajab katsumust ja aja mahavõttu, et oma elu eesmärgis selgusele jõuda. Lõpuks oli ju tegemist ajutise lepinguga ja ta mõistis, et inimene telefoni teises otsas onmeeleheitel. Hooaeg algas juba paari nädala pärast ja kokk, kes oli juba tööle hakkamas, oli äkki peikaga Marokosse lennanud. Aus vastus oleks muidugi olnud märksa keerulisem:
Minu elukaaslanna on otsustanud, et tahab lapsi. Mul on hirm. Miks talle minust ei piisa? Arvasin, et oleme teineteist leidnud ja õnnelikud, kuid ta ütleb, et ma tüütan teda.
Ann Cleeves, "Sinine välk", tlk Lauri Vahtre, 2018, lk 12
Lapsena olid muambitsioonid lihtsad. Ma soovisin endalekoera. Tahtsin eladatrepiga majas — üheperekonna kahekordsesmajas. Mingil põhjusel tahtsin, et meil oleks neljaukseline mahtuniversaal,isa au jauhkuse — kaheukselise Buicki asemel. Mul oli kombeks inimestele rääkida, et kui suureks kasvan, saab minust lastearst. Miks? Sest mulle meeldis väikeste laste seltskond ning õppisin kiiresti selgeks, et täiskasvanutele meeldis mu vastus.Oh, arstiks! Väga hea valik! Tol ajal olid mujuuksed veelpatsides, mulle meeldis oma vanematvenda kamandada ning kuidagi õnnestus mul alati, vaatamata kõigele,koolis viieline õpilane olla. Olin ambitsioonikas laps, teadmata isegi täpselt, kuhu sihin. Praegu tundub see kõige tobedama asjana, mida ükstäiskasvanu võiks lapselt küsida —kelleks sa tahad saada, kui suureks kasvad? Nagu kasvamine lõpeks. Justkui ühel hetkel sinust saaks miski ja see olekski kõik. (lk 9, raamatu algus)
Väiksele lapsele võib tunduda, etklaveril ontuhat klahvi. Vaatad neid mustvalgeid klahviridu, mis ulatavad kaugemale kui su enda käed. Peagi õppisin, et keskmine C ongi keskpunkt. See oli piir vasaku ja parema käe liikumiste vahel, kõrgete ja madalate nootide vahel. Kui suudadpöidla keskmisele C-le paigutada, siis läheb kõik ülejäänu justkui iseenesest paika. (lk 22)
Meie koduümbrus oli segu keskklassi kuuluvatest erinevaterasside esindajatest. Lapsed leidsid sõbrad mitte vastavalt nahavärvile, vaid sellele, kes parasjagu õues mänguvalmis oli. Minu sõprade hulka kuulusid tüdruk nimega Rachel, kelle ema oli valge ja tugeva britiaktsendiga; punaste juustega kräsupea nimega Susie; ja Mendozade lapselaps, kui too parasjagu külas oli. Perekonnanimede virrvarris esinesid Kansopant, Abuasef, Yacker, Robinson — tol ajal olime veel liiga noored mõistmaks, et käes oli kiiretemuutuste aeg. 1950. aastal, viisteist aastat enne mu vanemate South Shore'i kolimist, oli naabruskond 96 protsenti valgetest koosnenud. Selleks ajaks, kui 1981. aastalülikooli läksin, oli see umbes 96 protsenti mustanahaline. (lk 33)
Nüüd, täiskasvanuna, mõistan, et lapsed saavad väga varajases eas aru, kui neid ei väärtustata, kui täiskasvanud nende õpetamisele keskenduda ei viitsi. See pole laste süü. Nad ei ole "pahad lapsed", nad üritavad lihtsalt kehvades oludes toime tulla. (lk 34)
Igakatsumus on muidugi suhteline. Ma teadsin, et minu lapsed kasvavad üles, omades suuremaid eeliseid ja rikkust, mida enamik perekondi ei suuda ettegi kujutada. Meie tüdrukutel oli ilus kodu, toit laual, ümberringi kiindunud täiskasvanud ja mis puutus hariduse omandamisse, siis said neile osaks vaid julgustus ja rahalised võimalused. Panustasin kõik, mis mul oli, Maliasse ja Sashasse ja nende arengusse, ent esileedina olin teadlik ka suuremast kohustusest. Ma tundsin, et olen rohkem võlgu lastele üldiselt, erititüdrukutele. Osaliselt oli see tingitud sellest, kuidas inimesed kippusid reageerima minu eluloole — üllatusega, et mustanahaline linnatüdruk oli käinud läbi eliitülikoolid, olnud juhtivatel ametikohtadel ning jõudnud välja Valgesse Majja. Ma mõistsin, et minuteekond oli ebatavaline, kuid ei olnud ühtegi head põhjust, miks see peaks nii jääma. Minu elus oli ette tulnud nii palju kordi, mil olin leidnud end olevat ainuke mustanahaline naine — või lausa üldse ainukenaine, punkt —, kes istub nõupidamiste laua taga, osalebjuhatuse koosolekul või suhtleb seltskondlikult ühel või teisel vippide kogunemisel. Kui ma olin mõnede nende asjade puhul esimene, siis tahtsin hoolitseda selle eest, et ma ei ole lõpuks ainuke — et minu järel tulevad teised. Nagu minu ema, kes on igasuguste liialduste vaenlane, ütleb jätkuvalt iga kord, kui keegi hakkab ülevoolavalt rääkima minust ja Craigist ja meie erinevaistsaavutustest: "Ei ole nad nii erilised midagi. South Side on selliseid lapsi täis." Meil oli lihtsalt tarvis aidata neil neisse ruumidesse pääseda. (lk 363–364)
Me jätkasime koos Barackiga Valge Maja avamist inimestele, eriti lastele, lootuses panna sellesuursugusust tundma, segades formaalsuse ja traditsiooni sisse mõningast elavust. Iga kord, kui võõramaised aukandjad riigivisiidile tulid, kutsusime kohalikke koolilapsi osa saama ametliku tervitustseremoonia pidulikkusest ja maitsma toitu, mida pakutakse riiklikul õhtusöögil. Kuimuusikud olid tulemas õhtusele esinemisele, palusime neil varakult kohale ilmuda, et lüüa kaasa noorte töötoas. Me tahtsime rõhutada kunstiga kokkupuutumise olulisust lastele, näidates neile, etkunst ei oleluksus, vaid kuulub nende üldise hariduskogemuse juurde. Ma nautisin seda, kui nägin keskkooliõpilasi seltsimas moodsate artistidega nagu John Legend,Justin Timberlake ja Alison Krauss, samuti legendidega nagu Smokey Robinson jaPatti LaBelle. Mulle tuletas see meelde, kuidas ma ise olin üles kasvanud — džäss Southside'i majas, klaverikontserdid jaopereti õpitoad, mida mu vanatädi Robbie lavastas, minu perekonna käigud kesklinnamuuseumidesse. Ma teadsin, mismoodi kunst jakultuur lapse arengule kaasa aitavad. Ja see tekitas minus koduse tunde. Barack ja mina kiigutasime end igal kontserdil esireas muusikarütmis kaasa. Isegi minu ema, kes üldiselt hoidus avalikkuse ette ilmumisest, tuli iga kord, kui muusika mängis, alla riigikorrusele. (lk 366)
Pärast meie varaseid läbirääkimisi salateenistusega tegid Sasha ja Malia nüüd erinevaid asju, näiteks käisid sõpradebar mitzvah’del, pesid koolile heategevuseks raha kogudes autosid ja isegi hängisid kaubanduskeskuses, agendid alati ja minu ema sageli neil kannul käimas, kuid nüüd olid nad vähemalt sama toimekad kui nende eakaaslased. Sasha agendid, nende seas Beth Celestini ja Lawrence Tucker — keda kõik kutsusid LT-ks — olid muutunud Sidwellis armastatud püsiasukateks. Lapsed anusid, et LT vahetunni ajal nende kiigele hoogu lükkaks. Kui klassis tähistati kellegi sünnipäeva, andsid perekonnad sageli kooli kaasa mõne muffini ka agentide jaoks.
Me kõik saime aja jooksul oma agentidega lähedaseks. Toona juhtis minu turvameeskonda Preston Fairlamb ja hiljem võttis tema koha üle Allen Taylor, kes oli olnud minuga kampaania ajal. Avalikes kohtades viibides olid nad vaiksed ja üliärksad, ent iga kord, kui olime lava taga või lendasime lennukis, lasid nad end lõdvemaks, rääkisid lugusid ja viskasid nalja. "Kivinäoga pehmod," kutsusin neid narritades. Kõigi nende koosveedetud tundide ja paljude ühes reisitud miilide jooksul saime tõelisteks sõpradeks. Ma kurvastasin nende kaotuste üle ja hõiskasin, kui nende lapsed jõudsid oluliste teetähisteni. Olin alati teadlik nende kohustuse tõsidusest, sellest, mida nad olid valmis minu kaitsmiseks ohverdama, ega võtnud seda kunagi iseenesestmõistetavana. (lk 367–368)
Ühel hetkel hüüatas üks sotsiaaltöötaja vahele, öeldes rühmale: "26 kraadi japäikesepaiste!" Kõik ringis istujad noogutasid nukralt. Ma ei saanud päris hästi aru, miks. "Rääkige pr Obamale," ütles ta, "mis mõtted läbivad teie pead, kui ärkate hommikul ja kuulete ilmateatest: 26 kraadi ja päikesepaiste?"
Tema ilmselgelt teadis vastust, kuid tahtis, et ka mina seda kuuleksin.Selline päev, olid kõik Harperi õpilased ühel nõul, ei ole hea. Kui oli ilus ilm, muutusid jõugud aktiivsemaks ja tulistamine hullemaks.
Need lapsed olid kohanenud pahupidi loogikaga, mida dikteeris nende keskkond — nad püsisid ilusa ilma korral toas ja muutsid iga päev oma koolitee marsruuti, vastavalt sellele, kuidas olid muutunudjõukude territooriumid ja lojaalsus. Nad rääkisid mulle, et mõnikord oli kõige turvalisem viis minna koju, kui kõndida keset tänavat, samal ajal kui kummaltki poolt kihutasid mööda autod. Selline teguviis võimaldas neil paremini märgata iga eskaleeruvat lahingut või võimalikku tulistajat. Ja see andis neile ärajooksmiseks rohkem aega.
Ameerika ei ole lihtne paik. Sellevastuolud panid pea ringi käima. Leidsin end Manhattani katusekorterites korraldatud demokraatide rahakogumise üritustelt, kus rüüpasin veini koos rikaste naistega, kes väitsid, et tunnevad kirglikku huvi hariduse ja lastega seotud teemade vastu, ning nõjatusid seejärel vandeseltslaslikult lähemale ja ütlesid, et nendeWall Streeti mees ei hääletaks iial inimese poolt, kes julgeb isegi mõelda tema maksude tõstmise peale.
Ja nüüd ma olin Harperis, kuulates lapsi rääkimas sellest, mismoodiellu jääda. Ma imetlesin nende vintskust ja soovisin meeleheitlikult, et neil ei oleks seda nii palju vaja.
Üks neist vaatas mulle seejärel siira pilguga otsa. "See on tore, et te olete siin ja puha," ütles ta õlgu kehitades, "aga mida te tegelikult selle kõigega peale hakkate?" (lk 395–396)
Ma ei väida iial, et esileedi sõnad või kallistused üksi võiksid kellegi elu ümber pöörata või et oleks olemas lihtsat teed õpilastele, kes püüavad läbida kõike seda, millega need Harperi kooli lapsed pidid toime tulema. Ükski lugu ei ole nii lihtne. Ja loomulikult me kõik, kes me tol päeval raamatukogus istusime, teadsime seda. Kuid ma olin seal selleks, et võidelda vana ja neetud looga mustanahalisest linnalapsest Ameerikas, mis ennustab põrumist ja seejärel kiirendab selle saabumist. Kui mul on võimalik osutada nende õpilaste tugevusele ja anda neile pisut aimu võimalusest edasi liikuda, siis ma teen seda alati. See oli väikene muutus, mida sain teha. (lk 397)
Malia oli kaheksane, kui Barack istus Chicagos tema voodiservale ja küsis, kas tema arvates sobib, kui ta kandideerib presidendiks. Praegu ma mõtlen, kui vähe ta toona teadis, kui vähe keegi meist saigi teada. Üks asi on olla Valges Majas laps. Hoopis teine asi oli püüda sealt väljuda täiskasvanuna. Kuidas oleks Malia võinud arvata, et ühel päeval järgnevad talle koolilõpuballile relvastatud mehed? Või et inimesed teevad pilte sellest, kuidas ta salaja sigaretti tõmbab ja müüvad need kõmuveebilehtedele?
Meie lapsed sirgusid suureks ainulaadsena näival ajal.Apple asusiPhone'i müüma 2007. aasta juunis, umbes neli kuud pärast seda, kui Barack teatas presidendiks kandideerimisest. Vähem kui kolme kuuga müüdi neid miljon. Enne Baracki teise ametiaja lõppu oli neid müüdud miljard. Tema oli esimene president uuel ajastul, mis tõi kaasa kõigiprivaatsust puudutavate normide katkemise ja lammutamise — seifid, andmete häkkimise, snapchatid ja kardashianid. Meie tütred elasid selles sügavamalt sees kui meie, osalt seetõttu, et teismeliste elu valitsebsotsiaalmeedia, ja osalt seetõttu, et nende tavapärased toimetamised seadsid neid avalikkusega lähemasse kokkupuutesse kui meie omad. Kui Malia ja Sasha käisid pärast kooli või nädalavahetustel koos sõpradega möödaWashingtoni ringi, märkasid nad võõraid inimesimobiiltelefone nende poole suunamas või võitlesid täiskasvanud meeste ja naistega, kes palusid — lausa nõudsid —, et nad saaksidselfit teha. "Te ju teate, et ma olen laps, kas pole nii?" küsis Malia vahel kellelegi ära öeldes. (lk 400)
Minulugu ei ole minu jaoks kuhugi kohale jõudmine või kindlaeesmärgi saavutamine. Ma näen selles hoopis edasiliikumist, arenemise vahendit, vahetpidamatult parema mina poole sirutumist. Rännak ei lõpe. Minust sai ema, kuid ma pean endiselt oma lastelt palju õppima ja neile andma. (lk 429)
Lapsed ärkavad igal hommikul uskudes asjadeheadusse, kõige selle maagiasse, mis on võimalik. Nad ei ole küünilised, nad on südamest usklikud. Meil on nende ees kohustus jääda tugevaks ja teha tööd selle nimel, et luua õiglasem ja inimlikum maailm. Me peame jääma nende pärast nii sitkeks kui ka lootusrikkaks ja tunnistama, et tuleb veel edasi kasvada. (lk 430)
Ma ei ole enam viisteist. Olen kaheksateist ja varsti saan üheksateist, juba sel suvel. Ma ei ole enam laps, olen suur inimene ja tean, et olen seda juba ammu. Võib-olla olen kogu oma elatud elu olnudtäiskasvanud inimene, ise seda teadmata?Sõda ei lasknud mul laps olla, ei lasknud kellelgi. Aga ma tahtsin laps olla ja tahan veelgi … (lk 20)
Mul on nagu väikelapsemõtlemine, et kui näen midagi põnevat, siis jätan eelmise tegevuse pooleli. See onmäng.Brikolaaži vastand on ka insenerimõtlemine, kus on selge kalkulatsioon japlaan. Brikolaaž on juhuslik ja kõrvalekalduv ning võib-olla ei viigi kuhugi. Ringiliikumine.
Laste jaoks on käegakatsutavatest esemetest millegi tegemine loomulik ja tavaline, kõik on võrdsed mängumaterjalid. Eks ka sedamaailma püütakse ettedisainida, aga vaba mänguvõimalust jakulgemist pakuvad just juhuslikud esemed. [---]Vanemate roll on mitte halvustada, eemale lükata. Lapse maailmas on võimalik kõike muuta millekski muuks.
Minu kunstitegemise kõige olulisemadimpulsid on varajasedlapsepõlvekogemused, kus väikese inimese ettekujutus maailmast avardub iga hetkega ning kõik temameeled on kõigele erakordselt vastuvõtlikud. Varajaste kordumatutekogemuste eripära jääb inimest saatma terveks tema eluks. Mälupildid võivad olla üllatavalt detailsed, mõned läbi lapsesilma nähtud lausa mikroskoopilised.
Kas tead, mida tähendab olla laps?... See tähendab uskudaarmastusse,uskuda ilusse, uskuda uskumisse; olla nii väike, et päkapikud ulatavad kõrva sisse sosistama, võluda kõrvitsaist tõldu, hiirtest hobuseid, alatusest õilsust, mitte millestki kõike, sest elab ju iga lapse hinges tema haldjast ristiema.
_Freyberg(-Eisenberg)_-_Kinderport%25C3%25A4t_-_G_7339_-_Lenbachhaus.jpg)
_-_117.jpg)
