Joonistamine sobib ülimalt hästi naiseliku ilu arendamiseks. Mõtted, mida see sünnitab, on rahustavad ja tõsised, selle nauditava tegevuse vältel tuntav leebe ind mitte üksnes hajutabmelanhoolia ja morbiidsed tundmused, vaid arendab ka otsustusvõimet jatundepeenust, andes palge väljanägemisele kõrgema loomutooni.
Laisad inimesed kalduvad uskuma, et neile niisugused või naasugused taotlused "eimeeldi", unustades, et meeldivaks võib saada niihästi mõistuse kui ka maitse teel ning see vajab vaid kindlameelset juhatust. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
Tondinahad aina pikutasid igirohelise rohu peal. Kui haljas vaip sai selja all ära muljutud, tuli ennast teise kohta veeretada — jälle oli ase värske. Väikeste tondinahkade mõnusaim mäng oligi enese rullimine. Mõnikord põrgati külgepidi kokku, aga keegi ei teinud sellest tüliküsimust. Vanemast peast ununes lapseea lust ära, ehkki tondinahkade kehad olid ümmargused ja veeresid sileda maa peal hästi. Aga tondinahkadel polnud põhjust ennast ülearu liigutada. Pruukis kätt sirutada ja ikka jäi mõni puu otsast pudenenud vili pihku. Vaid üksikud tondinahad viitsisid aeg-ajalt jalgadele tõusta, et banaanikobaraid murda või terava kiviga mõnda ananassi varre otsast maha lõigata. (lk 5, algus)
Et tondinahad päeviti enamjaolt pikutasid ja öösiti sügavasti magades puhkasid, siis oli nende karv suurest lamamisest üsna tokerdunud. Ümmarguse kere kõige ümaramate kohtade peal oli nahk laiguti paljaks kulunud, aga paklas kõrvatagustes elasid väikesed sinised ämblikud. Need punusid sinna sasikarvadesse aina uusi ja uusi võrke, vaat et mässivad tondinahkade kõrvad tervenisti oma niitide sisse. Aga kõrvad olid tondinahkade eriline uhkus: suured, kikkis ja servast merekarbi moodi kaardus. Et tondinahad tillukeste siniste ämblikega sõda pidada ei viitsinud, läks neil vanemast peast kõrvakuulmine viletsaks. (lk 6)
Kui ürgajal maid ja meresid jagatud, seisnud elusolendid hoolega järjekorras, et oma tulevasest kodupaigast mitte ilma jääda. Kõik kivised künkad, liivased kõrbed, mädasood ja lumelagendikud, metsatihnikud ja kaljulõhed, ookeanisügavused ning ojakaldad määrati kellelegi elamiseks. Teised olnud oma õnne juhuse pärast ärevil, ainult tondinahad ei võtnud üldisest sagimisest ega trügimisest osa. Nemad põõnanud rahumeeli päikesepaistel, tulgu mis tuleb. Kõikide üllatuseks selgus, et voostritel vedas hullupööra. Jagajad teinud teatavaks, et vedelvorstid surevad muidu välja, kui neile parimat maanurka ei anta. Kuidas aga saaks nobedate ning virkade nobedust ja virkust mõõta, kui üleüldse laisku ja loodreid poleks? Eks maailma täiuse nimel otsustatigi lorud tondinahad külluslikul maalapil hinges hoida. (lk 6-7)
Tondinahad olid määratud laiskadeks ja nad ei kurtnud oma saatuse üle — või lihtsalt ei viitsinud endale teistsugust elu soovida. (lk 7)
Ma ei usu, etleiutamine sai algusevajadusest — minu arvates on leiutamise otseseks põhjusekstegevusetus, võibolla ka laiskus. Et vähema vaevaga läbi ajada. See ongi see suursaladus, mis on toonud meid läbi aegade sadade tuhandete aastate jooksul, teinudtulekivi küljest kildude tagujastnõudepesumasina sisselülitaja.
Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 143
Oleks keegi, kes niidaks, maksaks kas või viisrubla päevas, aga kõik teevad ainult endale ja on uhked pealegi nagu seesama naabri-Edvarts — temal olevat vaja puhata! Mispuhkus onmaainimesel suveajal? Kas päev otsatraktorilistumine võtab tõesti nii läbi?Masin töötab, mitte juht, mis seekangide vajutamine õige ära ei ole. Varem, vaat siis oli töö, kuirukis oli nagu müür, põllule võis nagumetsa ära eksida, ja see mets tuli rautsiga maha niita, vihku siduda. (lk 16)
Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
Vahel ikkavalutab siit ja sealt, aga ma ei kurda. Ühtkitreeningut pole ma sellepärast vahele jätnud. Laiskuse pärast aga küll.
Inimese keha, psüühika ja käitumine on evolutsioonis tuhandete aastate vältel muutunud kooskõlas keskkonna muutumise kiirusega. Ent digitaalne kood muudab maailma oluliselt kiiremini, kui inimene sellele järele jõuab. Inimese geneetiline kood ja psüühiline kohanemisvõime lähevad selgelt vastuollu tsivilisatsiooni hullumeelse tempoga. Stephen Hawking hoiatab, et oleme astunud kõige ohtlikumasse sajandisse inimkonna ajaloos. Seetõttu on laiskusel, seanahavedamisel ja molutamisel inimliigi püsivuse seisukohalt kahtlemata üpris oluline roll.
